Selle aasta mai jääb mulle ilmselt kauaks meelde - sai palju trenni tehtud, kahel võistlusel osaletud, valus kukkumine üle elatud ning matemaatika riigieksam ära tehtud.
Kuu esimesest nädalast ma kirjutasin juba siin ning lehekuu teise nädala kokkuvõtet saab lugeda siit.
12. mail osalesin tädiga Tartu maastikumaratonil. Läbisime kõndimise-sörgi seguna 24 km ajaga 3:09:53.
Kuu kolmandast nädalast kirjutasin samuti kokkuvõtte, mille link asub siin. Nädala lõpus võtsin osa Riia maratonist - 42,2 km ajaga 4:11:27 (kogu maa ajaga 4:13:58 - 2 minutit, et jõuda stardikoridoris oma kohast stardijooneni). Ilm oli väga soe, aga joogipunkte oli õnneks piisavalt.
Oleksin selle maratoni suutnud isegi kiiremini läbida, kui poleks olnud seda õnnetut kokkupõrget ratturiga. Kuna selle õnnetuse tagajärjel pidin olema kaks nädalat rajalt eemal, siis polnud mõtet nädala kokkuvõtteid kirjutada. Siiski, selles postituses, kus kirjutasin maratonist ja vigastusest taastumisest, andsin lühidalt teada, mida tegin 20-26. mail (ühekilomeetrised kõndimised vaid siis).
Vaatamata asjaolule, et ma ei saanud joosta veel mai viimaselgi nädalal, sain loa (tegelikult isegi arsti soovituse) sõita jalgrattaga. Põlveliiges saab siis liikuda, samas ei põruta jalga ning põhimõtteliselt peaks jalg sellise taastusravi korral kiiremini terveks saama.
Mai viimase nädala esmaspäeval sai 2 km jalutatud, teisipäeval 6,44 km jalgrattaga sõidetud. Kolmapäeval käisin Elvas perearstil jalgrattaga (ta soovitaski jätkata siis rattasõiduga) - edasi-tagasi pea 20 km. Neljapäeval oli lühike tööpäev, sai rattaga hommikul vara tööle sõidetud ning õhtul koju tagasi. Kodus jõudsin veel 3,4 km jalutadagi. Kuu viimasel päeval sai samuti rattaga hommikul tööle ning õhtul koju tagasi sõidetud.
Jooksukilomeetreid jäi lehekuuse vaid 124, kuid olen kindel, et kukkumiseta oleks see number ilusam olnud (aprillis 164 km). Jalgrattaga sai maha vändatud 184 km (aprillis 200) ning kõnnitud 66,16 km (aprillis 102). Kõigi kolme ala peale kokku tuli mais 373 km (aprillis 467 km). Ideaalis oleks muidugi tahtnud mais näha vähemalt samu numbreid kui aprillis, aga mis seal enam. Kukkumisjärgne vigastus pani oma põntsu ja kõik.
Nüüdseks põlv ja käsi enam ei valuta ning tuleb hakata valmistuma Peterburi Valgete Ööde maratoniks, mis leiab aset juba 30. juunil. Enne seda jõuan veel 21. juunil osaleda Elva südaööjooksul (10 km).
Jooksmiseni! 😉
Kommentaarid
Postita kommentaar