Crissi blogi :)

Maratonieelne nädal, ühtlasi juba aasta XXXV nädal, oli mul selle aasta üks halvimaid. Kuigi enne esimest maratoni on normaalne koormust pisut vähendada, siis minul tuli eelmisel nädalal täpselt 0 kilomeetrit. Sellel on muidugi oma põhjus, suutsin haigestuda ja jäin nö vinduma. Samas käisin tööl ja ilmselt see aitas kaasa, et ma ei saanud end korralikult terveks ravida. Esmaspäev - ärkasin meeletu kurguvaluga, kuid õnnes see andis varsti pisut järele. Sõitsin rattaga tööle, aga õhtul tundsin end veidi halvasti ja piiripealne palavik 37.0 oli tekkinud. Sain autoga koju. Teisipäev - oli taas tööpäev, ei julgenud eelmise õhtu halva enesetunde pärast jooksma minna ja tööle sain autoga. Õhtuks viskas paraku taas väikese palaviku 37.3. Sain autoga koju. Kolmapäev - töövaba, päev otsa toas, üritasin end ravida ja kõike, mis aitab, sisse süüa ja juua. Arvata on, et joosta ei saanud, pealegi väike palavik oli veel alles. Neljapäev - vaba, jooksma ei läinud, õhtul palavikku...

Pühapäeval oli mind ees ootamas päris raske jooks. Tartu maastikumaratoni 24 km jooks. Eelmisel aastal oli distants 23,3 km ning siis ma lõpetasin ajaga 2:00:48. Kuna 2017 jäi kahe tunni alistamisest nii vähe puudu, siis mu esialgne eesmärk oli läbida see distants kas või sekund alla kahe tunni. Mõni nädal enne võistlust sain teada, et maa on nüüd pikem - 23,7 km. Arvasin veel siiski, et äkki olen võimeline ka sellise maa kahe tunniga läbi jooksma. Küll aga tekkisid hirmutavad ilmaprognoosid, 2017 aastal oli vist temperatuur 8­­°C-10°C selle võistluse ajal. Käesoleval aastal lubati aga lausa 26°C sooja ja päikest. See kõlas hirmutavalt ja mitte niivõrd aja tõttu, vaid see, et nii pikk maa kuumaga vastu pidada. Hommikul puder sisse, natuke istumist, jooksuriided selga (õhuke ilma käisteta ja mitte liiga liibuv maika ning lühikesed püksid) ning isa viis minu ja ema Tehvandi staadionile ära. Ema oli esimest korda nii pikale jooksule minemas. Kohale jõudes märkas Kati mind ja tervita...

XIX nädal polnud kergete killast, nädala alguses oli vaja taastuda  Vändra  jooksust ning samas ajada end pühapäevaks heasse vormi. XIX nädala lõpetas pühapäevane väga raske 24-kilomeetrine jooks. Esmaspäev - sai sõidetud rattaga hommikul tööle ning õhtul koju. Kuna eelmisel päeval ei jooksnud, siis koju jõudes jooksuriided selga ja taas jooksma. See oli üllatavalt raske! Ma tundsin hullult oma sääri, mingit tempojooksu ei saanud teha. Jooksin 5 km ajaga 27:04 ning kõik kilomeetrid üle viie minuti. Jooksu dünaamika oli samas hea, aeglaseim esimene (5:44 min/km) ning kiireim viimane (5:10 min/km) kilomeeter. Selle jooksu keskmine tempo oli 5:25 min/km. Arvasin esmaspäeval, et sääred olid rasked ja valusad, sest kohe pärast rattasõitu läksin jooksma. Mõtlesin siis, et kuidas küll inimesed suudavad triatloni läbida, kus tuleb lisaks jooksmisele ja rattasõidule ka ujuda. Minu silmis on need inimesed kangelased, kes seda suudavad.  Teisipäev - läksin vaba päeva õht...