Avastasin, et mu viimasest blogipostitusest on möödas juba üle aasta ja siis oli pooleli alaselja luumurrust taastumise protsess. Võin öelda, et taastumine läks hästi, eks aitasin ka ise sellele võimlemisega kaasa ja sel aastal olen osalenud juba mitmel jooksuvõistlusel. Eelmisel aastal osalesin isegi Tartu Linnamaratoni 10 km võistlusel, aga toona ma kõndisin õega selle distantsi läbi. Eelmisel sügisel (2023) hakkas viimane aasta ülikoolis ja sügissemester oli ikka päris raske töö kõrvalt. Koormused ja enda närvid sain korda otsusega asendada lõputöö kirjutamine eriala lõpueksamiga, sest eksamiperioodiks oli võimalik puhkust planeerida. Lõputöö eeldas aga pühendumist terve viimane kursus ja see lihtsalt polnud täiskohaga töö kõrvalt võimalik või oleks saanud võimalikuks läbipõlemise hinnaga. Igatahes kevadel ma oma kolmeosalise eksami ära tegin (esimene osa aprillis, teine ja kolmas osa mais) ja juunikuus lõpetasin Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna infokorralduse eriala ja s
Ma kirjutasin oma viimases postituses minuga juunikuu alguses juhtunud õnnetusest, mille tagajärjel sain alaselga mõned luumurrud. Kuna tollest postitusest on nüüd juba möödas pikem aeg (sh kukkumisest saab 3. augustil täpselt 2 kuud), siis kirjutan lühidalt, kuidas mul taastumine läinud on. Esimesed nädalad olid ikka vaevalisemad ja ma 2 nädalat ei käinud üldse trepist, 3. nädalast siiski sain (ja julgesin) hakata uuesti trepist üles ja alla käima. Kuigi selliste traumadega peab olema rahulik režiim, siis ei mõelda voodirežiimi ja uuesti liikumine on taastumisel oluline. Juba 20. juunist (teisipäev) hakkasin ettevaatlikult kõndimas käima kord päevas, esialgu alla kilomeetri, nädala lõpus ning järgneval nädalal tegin juba ühekilomeetriseid kõnde. Juulis jätkasin kõndimisetega ning kuu alguses (04.07) sain füsioterapeudi juurde aja. Lisaks kõndimistele hakkasin iga päev võimlema (mõni üksik päev vahel harva võis vahele jääda, kuid üldiselt olin võimlemise osas väga järjepidev ja seda