Ma kirjutasin oma viimases postituses minuga juunikuu alguses juhtunud õnnetusest, mille tagajärjel sain alaselga mõned luumurrud. Kuna tollest postitusest on nüüd juba möödas pikem aeg (sh kukkumisest saab 3. augustil täpselt 2 kuud), siis kirjutan lühidalt, kuidas mul taastumine läinud on. Esimesed nädalad olid ikka vaevalisemad ja ma 2 nädalat ei käinud üldse trepist, 3. nädalast siiski sain (ja julgesin) hakata uuesti trepist üles ja alla käima. Kuigi selliste traumadega peab olema rahulik režiim, siis ei mõelda voodirežiimi ja uuesti liikumine on taastumisel oluline. Juba 20. juunist (teisipäev) hakkasin ettevaatlikult kõndimas käima kord päevas, esialgu alla kilomeetri, nädala lõpus ning järgneval nädalal tegin juba ühekilomeetriseid kõnde. Juulis jätkasin kõndimisetega ning kuu alguses (04.07) sain füsioterapeudi juurde aja. Lisaks kõndimistele hakkasin iga päev võimlema (mõni üksik päev vahel harva võis vahele jääda, kuid üldiselt olin võimlemise osas väga järjepidev ja seda
Ma pole üle aasta blogisse jõudnud väga kiire elutempo tõttu töö ja ülikooli kõrvalt. Viimati olengi kirjutanud eelmise aasta maikuu maastikumaratoni 24 km jooksust . Kuigi ma ei teinud postitusi, siis osalesin 2022. aastal veel Rakvere ööjooksul (poolmaraton), Elva Südaööjooksul (10 km), Ülemiste ööjooksul (10 km) ning Ummamuudu liinaüüjuuksul (10 km). Seega, kõik mu möödunud aasta võistlused trehvasid olema ööjooksud. 2023 aasta on kuulutatud liikumisaastaks ning Marathon100 kuulutas välja aasta aega kestva virtuaalse väljakutse, läbida 2023. aastal 2023 kilomeetrit ning seal loevad kõik spordialad (ehk lisaks kõnnile ja jooksule saan jalgrattakilomeetrid kevadel ja suvel ka sinna lisada). Preemiaks on jänese aasta puhul medal, millel on kujutatud jänest. Tundus täiesti vastuvõetav väljakutse, sest aastas on 12 kuud. Kuigi kooli ajal on kiire, siis teadsin, et suvekuudel saan see-eest rohkem liikuda, kuid mingi regulaarsus pidi säilima plaani järgi iga kuu, et realistlikus graafikus