Tartu linnamarataon 2021 - üritus, millel ma ei osalenud üle väga mitme aasta, sest saatusel olid teised plaanid. :(

Mul oli plaan osaleda Tartu linnamaratonil, tahtsin joosta poolmaratoni. Eriti hea oli asjaolu, et selle kuupäeva ainuke loeng tõsteti koolis kursusekaaslaste soovil laupäevalt reedele (et kaugemalt tulijatele oleks võimalus samal päeval koju naasta, mitte ühe loengu pärast Tartus ööbimisega tegeleda). Mina ei hakanud end maratonile ümber registreerima, otsustasin jätta registreeeringu poolmaratoni peale ning edasi treenida (see loengu otsus sai vastu võetud 19. septembril).

Saatusel olid minuga teised plaanid. Mu kodus oli üks vaktsineerimata pereliige koroonasse haigestunud, temaga puutusin kokku laupäeva õhtul, aga ei muretsenud. Kuna olin vaktsineeritud, siis ma ei saanud kuidagi koroonaviirusesse jääda. Ometigi, teisipäeval (21.09, esimene sümptomite päev) ärgates olin väga uimane. Kurtsin lähedastele, et ei saa kuidagi pead otsa. Kuna eelnevalt sai oldud järjest tööl-koolis-tööl, siis ajasin selle koormuse kaela (tööl olles sai veel mõlemal päeval igaks juhuks kiirtest tehtud, tulemus negatiivne, siiski hoidsin igaks juhuks kolleegidest eemale). Lõunal tekkis kurguvalu ja kerge köha, helistasin ruttu nii perearstile kui ka tööandjale. Sain haiguslehe, esialgu mõneks päevaks, sest sümptomid olid nii kerged ja tahtsin uskuda vaktsiini kaitsesse. Testi aja sain järgmise päeva hommikuks. Sellel samal päeval mu enesetunne kehvenes tundidega, tuli köha ning kuigi 37.8 pole veel väga kõrge palavik, siis minul oli nii halb olla, et sain vaid pikali olla. Öösel ärkasin samuti väga halva enesetunde peale, palavik oli 38, võtsin rohtu ja sain kuidagi magama tagasi jäädud.

Kolmapäeva hommikul käisin PCR testil ning tööandja soovil tegin veel ühe kiirtesti (ta uuris mu enesetunde kohta, see oli öö ja päev võrreldes algusega). Kiirtest oli negatiivne. Järgmise päeva (kolmas päev) hommikul vaatasin digiloost oma vastuse järgi ja selgus, et olen ikkagi positiivne. Enesetunne oli päev otsa väga sant, kiirtest andis neljandal päeval lõpuks õige vastuse (ninakaape teste tegin igal korral). Loomulikult haigusleht pikenes, 1. oktoobrini määrati karantiin - ei tööle, kooli ega Tartu linnamaratonile.

Nende esimese viie päeva jooksul oli raske ka kooliasjadele keskenduda, ma küll üritasin, aga väsisin väga ruttu ära. Samas kõik tööd on siiani korralikult enne tähtaega valmis saanud. Ma arvasin, et saan nädalaga terveks. Ometigi, kui esimesed koroona sümptomid tekkisid 21. septembril, siis 27. septembri õhtupoole avastasin, et vasakul näopoolel nina lähedal on valulik koht. Perearstile sain helistada alles järgmise päeva lõunal, sest ta vastuvõtt on teisipäeviti hiljem. Sain põskkoopapõletiku raviks antibiootikumid ja veel mingi rohu. Kuigi palavikku pole tagasi tulnud, siis peal oli hommikuti ärgates pidevalt halb tunne.

Palavik oli mul 5 päeva, lõhnataju kadus tasapisi täielikult, nüüdseks see tasapisi taastub. Tugevate kreemide lõhnu nüüd pisut tunnen. 01. oktoobril tundsin ootamatult teisele korrusele praekartuli lõhna (ema tegi seda sööki), see ajas söögiisu peale. Ometigi, toit oli juba jahtunud. Kas see lõhn siis jõudis kuidagi hilinemisega minuni? Täna, 2. oktoobri hommikul avasin kodus uue paki kohvi ning ei tundnud tugevat aroomi, mida uue paki avamisel siiski võiks kogeda. Samas hea on see, et lõhnataju on osaliseltki tagasi, küllap aja jooksul taastub täielikult. 

02. oktoobril, kui karantiin sai läbi, mul oli väga vaja käia korraks kohalikus raamatukogus, hommikul ärgates polnud enesetundel ka viga. Ometigi, kui ma lõunal ära käisin, sõita oli raske, peal oli halb, silma paistev päike ärritas meelt. Kui olin oma käigu ära teinud ja koju tagasi jõudsin, ma olin jõuetu, kurnatud ja hingeldasin. Nohu andis samuti endast uuesti märku (õues olin küll vaid paar minutit ning raamatukogus tegin ka oma toimetused viie minutiga ära). Selline enesetunne rusus veidi mind emotsionaalselt, tahaksin uuest nädalast normaalse elu juurde siiski naasta. Peavalurohu võtmine õnneks aitas. Õhtupoole kirjutasin arvutis koolitöö raames ühte esseed, mul jutt jooksis, mõte töötas ja enne kirjutise lõpetamist äkki käed ja nägu hakkasid meeletult surisema, salvestasin töö ja viskasin pikali. Sel surisemise hetkel ma mõtlesin enesetundele ning kirjutise osas jäi mõttemaailm seisma. Puhkamine õnneks aitas. 

02. oktoober oli ühtlasi ka Tartu linnamaratoni päev, nagu eelmisest lõigustki lugeda võib, ma poleks olnud sel päeval jooksmiseks suuteline. Ma nägin õhtul sotsiaalmeedias palju postitusi sellest üritusest. Ilm oli linnamaratoni päeval ilus ja päikesepaisteline, õhk polnud jooksmiseks liiga külm ega kuum ning puulehed olid kaunites sügisvärvides. Neid pilte nähes tuli paratamatult väike kurbus hinge. Tegemist on mu lemmiku eestimaise jooksuvõistlusega, olen alati saanud sellelt ürituselt palju positiivseid emotsioone. Tartu linnamaratonil osalesin esimest korda 2016. aastal, üle-eelmisel aastal sain viienda osaluskorra puhul hõbemärgi, möödunud aastal jooksin juba kuuendat korda.

Selleks aastaks on ilmselt mu võistlused läbi, isegi virtuaalne Eesti1000 sai viiruse tõttu rikutud. Ma tean, et eelmisel aastal pikendati ootamatult Eesti500 üritust, ehk teevad nad sel aastal sama. Novembri lõpuks oleks 1000 km teostatav, sest hetkel on mul koos 753 km, seega 247 km puudu.

Kuigi ma arvan, et koroonaviirus ise hakkab mu organismist kaduma, siis ilmselt haigusest taastumise tee on pikk. Vaatamata asjaolule, et köha oli mul kerge kuni mõõdukas, siis see, et ma võin kergemini kui varem hingeldama hakata, näitab päris hästi, kui kurnatud ma olen. Ma olen elu jooksul olnud teisteski viirushaigustes, kuid läbipõdenuna võin öelda, et minul isiklikult oli koroonaviirust vaevalisem kannatada teistest ülemiste hingamisteede viirustest. Gripiga ma ei oska võrrelda, sest kuigi lapsena olin raskes gripis, siis ma ei mäleta ise sellest mitte kui midagi. Kui kedagi veel huvitab, siis selle kurikuulsa viiruse vastu sain teise süsti 15. juulil Pfizeri näol.