Teekond elu esimese operatsioonini ning operatsioon ise (laparoskoopia)

Kui mul 2019 aasta veebruaris esmakordselt müoom diagnoositi, ei osanud ma sellest esialgu mitte midagi arvata. Arst ütles vaid, et ma tuleks aasta pärast kindlasti kontrolli tagasi, aga kui probleeme tekib, võin alati ka varem tulla. Läksin ära, koduteel mõtlesin, et müoom - ma olen seda sõna kuulnud, aga mis see on. Googeldades ehmatas esimese hooga sõna kasvaja ikka väga ära. Uurisin netist selle kohta edasi ja sain aru, et karta pole mul midagi vaja. See healoomuline kasvaja avastataksegi enamjaolt tavalise günekoloogilise läbivaatuse käigus ultraheliga. Pahaloomuliseks muutumise tõenäosus alla 1 protsendi. Sümptomite puhul on naistel sagedaseimaks kaebuseks väga vererohked päevad. Seda probleemi mul polnud. Müoom oli mul väga väike kah - 2,2*2,4 cm. Internetist selle haiguse kohta uurides jäi silma vaid nii palju, et peale esmaskordset avastamist tasuks minna uuesti kontrolli poole aasta pärast.

Elasin siis oma tavalist elu edasi, probleeme polnud. Pikematel jooksudel (maratoni distants) tekkis aja jooksul see, et pissihäda pressis peale ja pidi aega kaotama WC-s käimisele. Jooma samas peab maratonide ajal joogipunktides, mingi aeg ei julgenud lihtsalt enam palju juua. Kuna Riia maratonil mai kuus maksis WC peatus mulle valusalt kätte, siis Peterburi maratonil juuni lõpus ma ei julgenudki pausi teha.

Augustis oli müoomi avastamisest möödas pool aastat ja läksin uuesti kontrolli. Sisimas oli pisike lootus, et ehk on müoom ise ära kadunud. Olin nagu aru saanud, et need võivad vahel harva iseenesest naistel ära kaduda. Visiidi käigus paraku selgus, et müoom oli alles ja edasi kasvanud, mõõdud olid 3,0*3,2 cm. Poole aastaga mõlemalt poolt 0,8 cm juures. See ehmatas veidikeseks ikka ära küll. Mainisin igaks juhuks arstile ka seda, et pikemate jooksudistantside ajal tekib surve põiele (müoomi üheks harvemini esinevaks sümptomiks on surve põiele). Enda naistearstiga leppisime kokku, et uue aasta alguses tulen kontrolli tagasi ja kui kasv on jätkunud, paneme paika raviplaani. Ütles mulle veel, et kui opile lähen, pean arvestama, et mingi aeg ei saa jooksmisega tegeleda. Lisaks informeeris ta mind ravimist Esmya. Tegemist on ravimiga, mis pärsib mingiks ajaks müoomi kasvu, kuigi 20% kasutajatest ei aita see üldse. Lisaks seda ravimit haigekassa ei rahasta, ravikuur on mitusada eurot. Kui ravikuur lõpetada, hakkab naistel müoom uuesti kasvama. Seda pigem kasutavad need naised, kel suur müoom, et operatsiooni mahtu vähendada. Ei tundunud just head väljavaated, aga mind oli kõigest vajalikust informeeritud.

Elu läks tasapisi edasi, kuid sügisest hakkas muutuma natuke vähem täisväärtuslikuks. Tartu linnamaratonil WC-s käimine oli väike asi, seal tuli siiski uus maratoni rekord. Küll aga ei saanud ma mingi aeg enam õhtul magama minnes rahus hommikuni välja magada. Põiele tekkis kerge surve ja see ajas pidevalt WC vahet käima õhtul ja öösel. Kuna müoomi puhul on tegemist siiski harva esineva sümptomiga, tegin kindluse mõttes uriiniproovi perearsti juures (et poleks põiepõletikku või neerudega mingit jama). Analüüsi vastused olid korras.

Käesoleva aasta jaanuari lõpus läksin taas naistearstile oma müoomi tõttu kontrolli. Sisimas mõtlesin, et äkki siiski hakkab ise tagasi tõmbuma see müoom. Miks peaks healoomuline kasvaja muudkui kasvama? Miks netist uurides jääb mulje, et see võib püsida pikalt samades mõõtudes naistel? Jaanuaris sai arst mu müoomi mõõduks 3,9*3,3 cm, neid liigitatakse asukoha järgi, minu täpne diagnoos oli emaka subseroosne leiomüoom. Günekoloog ütles, et selle asukoha puhul Esmya ei toimi. Kuna mul oli müoom iga visiidiga kasvanud ning hakanud avaldama survet põiele, siis panime mulle paika operatsiooni aja - esimene vaba aeg oli anda 6. juulil, võtsin siis selle. Haiglasse olin määratud tulema juba 5. juulil.

Mais käisin opieelsetel analüüsidel, määrati veregrupp ning mõõdeti müoom veel üle. Mõõtudeks sai arst siis 3,5*3,7 cm, ühelt poolt oli küll tagasi tõmmanud, aga teiselt poolt selle mõne kuuga ikkagi 0,4 cm edasi kasvanud. Tegemist ei ole ju tegelikult mingi hullumeelselt suure kasvajaga, küllaltki väike, aga ometigi tekitas probleeme. Koju anti mulle veel täitmiseks narkoosileht, saatekiri haiglasse ja infoleht, et mis haiglasse kaasa vaja võtta.

Kuigi haiglasse pidin minema 5.juulil, siis 4.juulil pidin võtma esimest korda sisse microlax klüsmi. Kuigi ta mõjus nagu vaja, tekkisid mul selle esmakordsel kasutamisel kõrvalnähud - külm higi, kõrvades kohises ja pilt tahtis korra eest minna, minestuseelse seisundi tekitas. Korralik hirm oli selle ees, et haiglas pean sama teekonna uuesti läbi tegema. 

Isa tõi mu 5. juuli hommikul Tartusse, tegin koroonatesti enne kella 10 hommikul (test oli negatiivne). Seejärel oli veidi vaba aega, sest haigla pidin saabuma alles 11:30. Jalutasime veidi Lõunakeskuses ringi ja mingi aja pärast viis isa mu haiglasse ära. Tahtsin siis seal naistekliiniku poole peal liftiga 3. korrusele sõita, aga lift ei töötanud. Peagi nägin telefoni numbrit, kord oli selline, et pidin helistama, kui olen kohal. Töötaja tuli mulle liftiga ise vastu ja tuligi end haiglasse sisse sättida.

Mulle anti üks tuba, küsiti veel, et kas tahan akna alla. Millegipärast eelistasin aknast kaugemal, WC-le lähemal olevat voodikohta. 😀 Mul mõõdeti vererõhku ja kraaditi, palavik oli 37, vererõhk 125/85. Üldiselt ma olen madala vererõhuga inimene, eks see oli väikesest ärevusest. Mainisin sellele õele ka microlaxi kõrvalmõju ning õde arvas mu kehaehitust vaadates, et ehk ei peaks ma teist korda seda rohtu võtma. Panin mugavamad riided selga, sõin lõunaks oma Activia joogijogurti ära ja lõin aega surnuks. Tegin selfiesid, olin niisama telefonis, lugesin raamatut. Ma ei viitsinud sülearvutit endale haiglasse kaasa tassida. Peagi sain endale ka palatikaaslase, seltsis ikka pisut segasem.

Mingi hetk tuli minu arst ja kutsus mu veel viimasele läbivaatusele, müoom oli ikka alles ja mõõdud UH-ga 3,5*3,8 cm. Arst seletas mulle veel opiga seotud riskid lahti ja ütles, et seda juhtub haiglas väga harva, et opid osutuvad planeeritust mahukamaks. Üldiselt need laporoskoopilised opid on väga edukad. Lisaks informeeris ta mind sellest, et peale lõikust võin saada endale mingiks ajaks õlavalu. Küll aga käskis ta mul microlaxi õhtul ikkagi sisse võtta, lihtsalt õdedele pean teada andma, kui võtma hakkan. Info edastatud, sain oma tuppa tagasi. Mingi hetk vaadati ka palatikaaslane üle. Palatikaaslane uuris, et kas ma R-kioskist midagi tahan. Kuna minul olid piirangud vaid söömisele, mitte joomisele, siis läksin temaga alla kaasa ja ostsin endale kohvi. Üllatavalt hästi maitses R-kioski kohv. Õhtusöök toodi meile juba 16:20 ja see pidigi olema meie viimane söök, mingi maitsev püreesupp. Eks ta veidi lahja lurr oli, aga toit pidi olema kergesti seeditav. Õhtupoolikul tuli veel narkoosiarst meiega konsulteerima. Neil on vaja teada, et patsiendil poleks allergiaid või mingeid tõsiseid kaasuvaid haiguseid. Minul polnud midagi kurta.

Kuna toas oli veekeetja ja teekotikesed, siis selle päeva jooksul sai koos palatikaaslasega ka paar kruusi teed endale tehtud ja joodud. Mida sa seal haiglas ikka teed muidu igavuse peletamiseks? 😃

Õde tõi meile mõlemale õhtul kompressorsukad, need pidime siis hommikul jalga ajama. Voodist ei tohi enne püsti tullagi, kui sukad on jalas. Uurisin palatikaaslaselt, et kas ta teab, miks on need sukad vajalikud. Sukkade mõte on vältida trombide teket. Mina tõesti ei teadnud seda. 

Üks hetk võtsin siis julguse kokku ja läksin valveõele ütlema, et ma võtan nüüd microlaxi sisse. Ta ütles, et peale rohu võtmist tuleb pikali visata ja alles siis, kui kõhus hakkab imelikuks kiskuma, WC-sse minna. Tegin täpselt tema juhtnööride järgi ning sel korral õnneks kõrvalmõjusid ei tekkinud. Valveõde tuli mind veel igaks juhuks mingi aja pärast vaatama, mul midagi õnneks kurta polnud. Esimene haiglas veedetud päev sai üle elatud (duši all sai ka samal õhtul ära käidud).

Üldiselt ma võõras kohas magan kehvasti, mitme ärkamisega sai esimene öö siiski mööda saadetud. Õde tuli kell 7 meie palatisse ja pani meile kraadiklaasid alla, mulle veel tuletas meelde, et ma sukad jalga paneksin, enne kui voodist välja tulen. Palavikku mul polnud, sukad ajasin jalga ning muidugi tegin kohe pilte endast. 😀

Süüa ma ei tohtinud midagi, kaks tundi enne lõikust ei tohi ka juua, enne 9 hommikul jõin paar lonksu vett siis. Opijärjekorras olin mina sel päeval kolmas, palatikaaslane teine. Tema viidi ära palatist 10 paiku,enne seda mul ärevust polnud, siis vaikselt hakkas tekkima. Mind pidi palatist ära veetama 12 paiku. Need kaks tundi venisid, närv oli sees, vaatasin pidevat kella, telefoni, vahel tegin veel paar pilti endast. Mõtlesin, et WC-s käimisega võib ju ka inimene ära harjuda, et kas see kõik on noa alla minekut väärt. Viimased paar  kuud olid küll päevade eelsed ööd kõige hullemad, hea kui tund aegagi sai järjest öö jooksul puhata, kuid ehk tuleb sellegagi lihtsalt harjuda. Samas, kuna minul tundus olevat see müoom justkui kasvuefektiga, oleks ma vist lõpuks niikuinii opisaali selle diagnoosiga jõudnud.

12 läbi paar minutit tuldigi minule järele. WC-s olin just ise ära käinud, seega uuesti ei pidanud minema. Selga sain mingi haigla kitli ning pähe kilemütsi, juuksed soovitati lõdvalt pealaele kinni panna, et ehk nii on mugavam. Personal hakkas mind mööda haiglat sõidutama, kuni jõudsime operatsiooniks ettevalmistuse ruumi. Seal mingi aja pärast pandi mulle kanüül külge, siis pidin päris pikka aega ootama ja "praadima." Lõpuks tulid anestesioloogid ning hakkasid mind opisaali sõidutama. See haiglakompleks on nii suur, et võtab aega, enne kui jõuad ettenähtud palatisse. Ütlesin neile, et mul on see esimene operatsioon, et palun pange unerohtu nii palju, et ma opi ajal üles ei ärkaks. Arstid mõistsid mu hirmu ja ütlesid, et pole vaja karta, ma magan terve operatsiooni aja.

Opisaal tundus mulle samuti väga suur ruum, seal pidin end opilauale ajama, pea veidi allapoole, tekk anti peale. Mulle hakati aparatuuri vaikselt külge panema, sh vererõhu aparaat. Ma ei küsinud arstidelt, mis mu vererõhk on, aga endale tundus, et süda tagus küll kiiresti. Läbi kanüüli hakati mingeid rohte veeni panema. Seejärel pandi hapnikumask näo ette, öeldi, et nüüd hakkavad unerohtu mulle panema ja mõne minuti pärast ma juba magan. Ma ei julgenud silmi kinni panna. Hoidsin neid kramplikult lahti, et kui panen enne uinumist silmad kinni, löövad äkki kohe noa kõhtu.😀Ma neid silmi kaua lahti hoida ei suutnudki, pilt muutus silme ees uduseks ning järgmine hetk ma ärkasin juba hoopis teises ruumis.

Ärgates nägin ühte arstitädi või -õde oma voodi ees, ütlesin talle, et ma tahan vetsu minna. 😀 Töötaja vastas, et mul on kateeder. See kõik oleks normaalne, aga ma vist jäin hetkeks magama tagasi ja kordasin samale tädile täpselt sama teksti hetk hiljem. Ta tuletas mulle taas meelde, et mul on kateeder. Peale seda mu mõistus juba selgines. Vaatasin veel korra teki alla ja nägin kõhu peal nelja plaastrit. Järelikult avatud kõhuõõne lõikusele polnud üle mindud ja müoom oli laparoskoopilisel teel kenasti kätte saadud. Mina ei tea, kas see ärkamispalat on intensiiv- või ärkamispalat. Natuke sain peale ärkamist seal olla, kui mind viidi järgmisse palatisse, mida pidasin jälgimispalatiks, aga ongi vist intensiivravi palat. Igatahes, kui mind sellest ärkamispalatist ära viidi, siis sealne töötaja ütles minu kohta, et patsient oli ärgates segast teksti ajanud, aga nüüd tundub normaalne juba olevat. 😀

Jälgimispalatis nägin seina peal kella, hakkas vist 16:30 saama. Mu telefon oli oma algses palatis, kuidagi lähedastele seega teada anda ei saanud, et operatsioon on läbi ja olen kenasti alles. Selles palatis tilgutati mulle mitu tundi mingit rohtu, mis pidi aitama kaasa sellele, et ei tekkiks emaka verejooksu. Valuhood kõhus pidid ka pisut sellest tingitud olema. Valu oli ebameeldiv, aga õnneks mitte tappev või minestama ajav. Mingi hetk toodi mulle kõrrega vett, et ma prooviksin juua, jook püsis ilusti sees. Poole seitsme paiku tuli üks töötaja minu juurde haigla telefoniga, et minuga tahetakse rääkida. Ema oli haigla telefoni numbrid vist kõik läbi helistanud, aga sai minuga lõpuks kontakti. Ütlesingi talle, et mul pole selles palatis telefoni, aga kõik on korras, et olen jälgimispalatis lihtsalt.

Mul oli vererõhk opijärgselt ja söömata-joomata olemisest nii, et ülemine alla 90, alumine alla 50. Õde palus, et kui vesi sees püsib, siis ma jooks. Kraadiklaas pandi ka mingi aeg alla, võtsin piiksumise peale kohe ära, näitas 37,5. Kuulsin kui õde ütles hiljem teisele patsiendile, et peale piiksu peaks tegelikult mõne minuti veel all hoidma. Mul võis ka siis reaalne palavik veidi kõrgem olla. Selles palatis nägin ära ka mind opereerinud kirurgi. Ta käis mulle ütlemas, et müoom saadi ilusti kätte, lõikus oli edukas ja operatsiooni käigus midagi paha ei leitud. Kui mul see läbi kanüüli tilgutatav rohi ära võeti, pidin veel veidi selles palatis lebama. Kuna kõhus ikka oli veidi valus, palusin enne oma palatisse viimist valuvaigistit. Mulle anti 2 paracetamoli ning veidi enne kella 20 sain oma palatisse tagasi. Messenger oli selle 8 tunniga punane ja siis vastasin kõigile, kes olid kirjutanud ja uurinud, et kuidas mul op läks. Kateeder jäeti mulle ööseks külge, et parem kui ma ei liiguks. Palatis sain lõpuks süüa, püreesupp oli väga maitsev ja läks hästi sisse. Kummaline oli aga see, et mul polnud tühja kõhu tunnet. Ma olen tavaliselt kogu aeg näljane. 

Teed oli samuti võimalik teha, aga mu liikumine oli voodiga piiratud. Kuna palatikaaslasele polnud kateedrit pandud ja tema juba sai ettevaatlikult ise astuda, siis ta pani meile ise teevee minema. Tema oli juba kella 16st palatis tagasi olnud. Peale tee joomist hakkasin higistama, alguses tundus see normaalne, et soe tee ikkagi. Uurisin palatikaaslaselt, kas tee mõjus talle samuti nii, vastas ei. Panin endale kindluse mõttes kraadiklaasi alla, palavik oli 37,85. Olin segaduses, et kas ma pean personali informeerima, et palavik üle 37,5. Mul samaaegselt sellist ülikehva enesetunnet polnud. Palatikaaslane veel pakkus, et läheb ütleb personalile, et mul palavik. Ma arvasin, et pole vaja, pealegi tal ka op seljataga. Õe kutsungi nupust ei teadnud ma samuti midagi selles ruumis. Mingi aja pärast ta siiski läks ja andis õdedele teada, et ma palavikus. Õde tuli mind vaatama ja uuris, kuidas ennast tunnen. Lisaks andis telefoni nr-i, kuhu helistada, kui peaks öösel halb hakkama, sest õdede kutsungi nupp ei töötavatki. Paracetamoli ei tohtinud ma võtta enne kella kahte öösel, aga mingi teise tableti lubas sisse võtta, mis peaks ka palaviku alla tõmbama. Valveõde lubas veel kindluse mõttes meid öösel vaatama tulla.

Öösel ma vaevlesin unetuse käes, valuvaigisteid polnud vaja võtta, aga lihtsalt ei saanud magada. Mõni teine inimene magab vist narkoosijärgselt veel paar päeva, minul aga läks väga ruttu peale ärkamist narkoosi mõju üle. Kella kuuest hommikul vahtisin kella ning kell 7 hommikul tõdesin, et ma ei jää enam magama. Kammisin oma juuksed veidi inimlikumaks ja vahtisin telefonis ringi. Varsti tuli õde, pidime end taas kraadima. Mul näitas kraadiklaas 37, aga enesetundel viga polnud. Õde vabastas mind lõpuks kateedrist ehk sain hakata vabalt ise liikuma. Esimene vetsuskäik oli pisut ebameeldiv ja valulik peale seda, edasi oli juba inimese tunne. Lisaks oli mul suur segadus, et kas mul hakkasid sel hommikul päevad varem, kui oleks pidanud või oli mul opijärgne kerge veritsus. Viimane asi on paaril opijärgsel päeval täiesti normaalne nähtus (hiljem kodus sain alles aru, et päevad siiski varem ei hakkanud). Eelmise õhtu palaviku tõttu tehti mulle hommikul vereproov. Varsti toodi päris korralik hommikusöök - puder, võileivad, kirsstomatid, lahustuv kohv. Kuigi mul polnud tühja kõhu tunnet, läks kõik söök sisse.

Ma ei tea, kas selle suure laadungi sissesöömisega, ehmatasin oma kõhu ära. Mul läks enesetunne mingi aja pärast kehvaks, võtsin need paracetamolid, mida öösel ei läinud vaja, endale sisse, et enesetunnet leevendada. Meid opereerinud arst tuli meiega veel rääkima, tal olid kaasas väljakirjutamise paberid. Ma olin vist näost väga ära, sest kirurg uuris, kas ma tahan üheks ööks veel haiglasse jääda. Ütlesin, et pole vaja, et võtsin juba rohtu, lisaks uurisin vereproovi vastust. Põletiku näitaja oli pisut üleval, kuid see võib peale lõikust tavaline olla. Palatist/haiglast ära minemiseks mingit kohustuslikku kellaaega polnud. Arst ütles, et ma ei pea kiirustama, lähengi ära siis, kui enesetunne parem. Mulle õnneks hakkasid vaikselt rohud mõjuma, andsin isale teada, et kui ta kodus hommikusöögi lõpetab, võib mulle Tartusse järele tulla. Käisin maksin oma voodikoha tasu, panin omad riided selga ja asjad kokku. Sel hetkel sain veel küll oma teksad jalga ajada, vöökoht ka õnneks neil madal. Kuna paracetamol oli mõjunud, nägin juba inimese moodi välja küll. 

Esimesele korrusele läksin ma muidugi liftiga, läksin Lunini tänava poolse ukse juurde isa ootama, sest seal mugavad istepingid peaukse juures. Kuna apteek jäi ligidale, siis ostsin endale apteegist vees lahustuvat solpadeine'i koju. Arstid ise seda valuvaigistit millegipärast ei paku, kuid reaalsus on see, et aitab päris kiiresti haavavalu puhul. Apteegis oli muidugi pikk järjekord ning tuli järjekorra number võtta, et üldse apteekriteni jõuaks. Õnneks oli seal istumisvõimalus, mida kasutasin ootamise ajal. Varsti oligi isa haigla peaukse ees ning väga tore oli lõpuks kedagi oma lähedastest näha. Kodusõit ja kodune taastusravi võis lõpuks alata. Koerad olid samuti väga õnnelikud mind kodus nähes, kass vist oli samuti rahul. 😀

Väljakirjutamise lehe peal oli mu haiguslugu koos operatsiooniga kirjas. Müoomi reaalsed mõõdud väljalõikamisel olid olnud 4*3,4 cm ning see oli kaalunud 19g. Operatsioon ise oli kestnud 54 minutit ehk pea tund aega (13:35-14:29). Järelikult peale lõikust vist tudusin veel üle tunni aja edasi.

Taastumisest kirjutan ehk paari nädala pärast uue postituse, see jutt siin venis isegi päris pikale. Kui seda postitust sattub lugema mõni naine, kes pole käinud mitu aastat naistearstil kontrollis, siis soovitan kord aastas ikka käia, ka siis kui sa pole rase ega planeeri seda (mina ise olen samuti sünnitamata naine). Naistehaigused hiilivad ligi salakavalalt ja ilma igasuguste sümptomiteta. Regulaarse kontrolli käigus aga võidakse midagi piisavalt vara avastada ja tänu sellele saab patsient terveks tagasi. Kuigi ma väga kartsin esimest operatsiooni, siis polnudki asi nii hull. Taastumine muidugi võtab aega, opiõhtul ja opijärgsel päeval oli mul kohal ka see kuulus õlavalu. Samas valu oli talutav. Mina ütleks, et 10 palli skaalal mul opijärgselt ükski valu üle viie-kuue pole olnud. Võimalik, et ka õigeaegselt sisse võetut valuvaigisti aitab seda valuläve kontrolli all hoida.

Jooksmiseni ma praegu ei ütle, sest selle alaga ei saa ma nüüd mõnda aega tegeleda. 😀

Kirjutamiseni! 😉