Otse põhisisu juurde

Riia maraton 19.05.2019

Tuleb teha kokkuvõte valmis sellest maratonist, mis algas suurepäraselt ning millest kujunes hetkeseisuga mu elu raskeim maraton. Tegemist küll oli mu elu teise maratoniga, kuid see oli tõesti raske ja samas täis elamusi ja emotsioone seinast seina - selle jooksu ajal sain tunda nii rõõmu, kurbust kui ka hetkelist viha. Püüan siis nüüd jutustada päris algusest.

Laupäev

Kuna start pidi olema pühapäeva hommikul, siis kohale sõit algas juba laupäeval. Võtsime hommikul Elvast mu tädi ja Kati peale ning asusime Läti poole teele. Tegime Siguldas väikese vahepeatuse ja sõime sealses Milly kohvikus kõhud nii täis, et kõht sel päeval rohkem tühjaks ei läinudki. Siguldas kõndisime maha 4,5 km. Edasi suundusime Riiga, kohale jõudes panime asjad hotelli ära ning seejärel kõndisime võistluskeskusesse stardimaterjale välja võtma. Sealt sai päris hea suure kilekoti pakihoiu jaoks, kilekoti sisse saab panna ka järgnevatel võistlustel  enda isikliku koti ning tead, et riided/asjad jäävad siiski vihma eest kaitstuks. See kilekott jääb kindlasti taaskasutusse. 



Käisime veel mingis kohvikus kohvi joomas, ise sõin veel mingi jäätise kohvi kõrvale. Lisaks tuli meil poest läbi käia. Kuigi hotelli broneering sisaldas hommikusööki alates 7:30st, siis meile see ei sobinud, sest pidime olema kella seitsmeks hommikul juba söönud. Hommikuks sai siis ostetud saiakesi jms süsivesikurohket kraami.  Õhtul toas maiustasime veel sefiiride, mustikate ja maasikatega. Ma ise vist sõin enamiku neist maasikatest ära.

Kõndisime hotellist ära oleku ajal maha 5 km. Plaanisin toas stardinumbri tagumise poole ära täita. Kuna isa joosta ei saanud, siis tema tuli panna kontaktisikuks. Mul läks ikkagi meelest see täita õhtul ja ehk mõtlesin juba siis, et pole ka maailmalõpp, kui jääbki täitmata. Siiski, plaanisin hommikul selle ära täita.


Õhtul hilja peale seda näksimist tegime veel mu isa ja Katiga väikese jalutuskäigu hotelli ümbruses. Väljas oli ilus kuu ja sel korral mõõtsin maad telefoni Endomondoga, sest kella jätsin tuppa laadima. Jalutasime maha 3,25 km.





Pühapäev

Hommikune äratus oli juba veidi enne kella kuute. Ma olin enne kella ärkvel, sest ei saanud öö läbi hästi magada (kuigi kell näitas sügavat und lausa 3 tundi, tavaliselt on mul seda vaid 1,5 tundi). Kes teab, kas süüdi oli pea karbitäis maasikaid, maratonieelne närv või mõlemad.

Ajasin hommikul spordiriided kohe selga, valisin maika ja lühikesed püksid. Peale söömist suundusime jalgsi võistluskeskuse poole. Sinna jõudes meenus mulle, et mul on endiselt numbri tagumine pool täitmata ja pastakat polnud meil kellelgi käe pärast. Arvasin, et ehk kuskil pakihoiu kandis laenan pastakat ja kui läheb ikkagi meelest, siis pole seegi maailma lõpp. Noor, terve ja treenitud inimene, mis minuga ikka juhtuda saab. Pakihoidu me otsisime tükk aega, lõpuks kellegi käest küsisime. Kuna see oli peidus ja mingeid suunavaid nooli ka polnud sai 3 kilomeetri asemel maha kõnnitud 4,28 km. Mul polnud meeles pastakat laenata ja number täita. Mis siis, et numbri panin peale alles võistluskeskuses. 

Kuna mul oli kummaski taskus kolm energiageeli, siis katsetasin, mis ma katsetasin, telefon oli kobakas ja oleks teinud maratoni jooksmise ebamugavaks. Seega andsin telefoni isa kätte, mis omakorda tähendas, et pidin olema sisimas kindel, et minuga midagi ei juhtu. No ega mul polnudki plaanis õnnetusse sattuda. Oli veel vaja enne starti WC-järjekorras seista ning pärast seal käimist juba jooksime Kati ja mu emaga stardikoridori. Mingi minut oli stardini jäänud. Samal ajal korraldaja tervitas eestlasi, aktsent oli naljakas, aga sõnad ilusti selged. Täitsa äge oli kuulata. Stardikoridoris oli 3 stardigruppi ja ma läksin keskmisse - lõpuaeg 4:00 - 4:30. Nägin koridoris enda seljataga vist 5:00 tempogruppi. Olin ikkagi siis suht taga, aga kuna terved 42,2 km ootas ees, teadsin, et rahulikult tuleb võtta, et ettepoole jõuda.

Kui stardipauk kõlas vaatasin kellalt, kaua aega võtab, et jõuda stardijooneni, mingi kaks ja pool minutit võttis aega. Esimene kilomeeter oli rahvast ikka väga tihedalt ning esimese kilomeetri ajaks tuli mul 7:45. Siiski tasapisi sai hakata enda jooksu tegema, mis siis, et selleks tuli minna kõnniteele nagu osa teisigi tegi. Seal otsisin oma tempot ja teine kilomeeter tuli 5:50. see tundus juba päris hea. Kolmas kilomeeter tuli 5:37, see tundus alguse kohta veidi liiga kiire, vaatasin, et kiirust juurde ei paneks. Mingi aeg ilmselt sain mööda 4:30 tempomeistritest. Kui minu kella järgi oli 5 km joostud, hakkasin juba vaikselt joogipunkti ootama. Lõõskav päike paistis ju lagipähe. Kuuendal kilomeetril tuli lõpuks see päästev joogipunkt. Sai nii joodud kui ka kastetud end. Pidin kaheksandal kilomeetril võtma sisse esimese energiageeli, veidi enne seda oli taas joogipunkt ehk siis sel korral enne jõin, kastsin ja pärast võtsin geeli sisse. Üldse, sel võistlusel ootasin kaua vaid esimest joogipunkti, edasi olid mõistlike vahedega, sest ülekuumenemist ei täheldanud endal. Lisaks olid rajal kastmispunktid.

Nautisin oma jooksu, lähenesin järjekindlalt 4:15 tempomeistritele ning 10. kilomeetril möödusin neist. Nüüd olin 4:00 ja 4:15 vahel ja lootsin, et kui 35. või 37. kilomeetriks nad kinni püüan, siis lõpetan ehk isegi alla 4 tunni. Mingil kilomeetril sai rahvatantsjatele plaksu löödud. See võistlus oli lihtsalt nii äge, sai mitu korda joostud üle suure silla edasi-tagasi. Mulle korra tunduski mingi aeg, et 4:00 õhupallid juba paistavad, aga see oli hoopis keegi punase nokamütsi, mitte punase õhupalliga. Ma niikuinii lootsin nad sellise oma tempoga ikka alles 35-37.l kilomeetril kinni püüda, mitte varem. Ei olnud plaanis end kinni joosta, liiga palju kilomeetreid ootas veel ees. 

Kui 20 kilomeetrit oli joostud, paistis joogipunkt ja seal tagapool 2 WC-d. Täis põiega ei jookse 22 kilomeetrit veel ja jooksin ruttu WC-sse, see pool minutit sinna kaotada on etem, kui joosta täis põiega. Kui astusin WC-st välja ja tahtsin uuesti jooksma hakata, olin äkitselt kõhuli asfaltil ja prillid olid peast lennanud. Mu esimene mõte oli, et jess, prillid jäid terveks. Seejärel jalgrattur tegi äkkpidurduse. Ma olin segaduses, et mis juhtus. Sain äkitselt aru, et see rattur oli mulle tagant sisse sõitnud nii kui WC uksest välja astusin. Ma olin veel pikali ja sekundi murdosa selle ratturi peale vihane. Nutt tuli kurku, et kas ma selleks tulin nii kaugele kodust, et keegi mulle otsa sõidaks ja ma pean sellepärast võistluse katkestama. Lisaks temale tuli veel üks rattur ning ka üks jooksja vaatama, kuidas mul on. Küsisid, kas ma olen Hispaaniast. Ütlesin, et ei, Eestist. Lisaks nad küsisid, kas ma vajan abi. Ütlesin, et jah, ma vajaksin meditsiinilist abi. Vaatasime koos tagasi korra WC-de poole, aga ei paistnud silmapiiril ühtegi meditsiinitöölist. Siis vist see mees, kes mulle otsa sõitis, küsis, kas ma saan edasi minna. Olin end selleks ajaks püsti ajanud ja katsetasin. Vaatasin, et ettevaatlikult saan sörkida ning jätkasin. 4:15 tempomeistrid olid täpselt minu ees ja hoidsin igaks juhuks nende lähedusse, et kui mul hakkab ikka väga halb, palun neid inglise keeles, et nad mulle kiirabi järele saadaksid.

Peagi tuli see koht, kus algas uus ring, finišiala. Ma ei suutnud katkestada, ma ei tulnud ju selleks maratoni jooksma, et katkestada. Hoidsin ka uue ringi algul tempomeistrite lähedusse. Kuna nende tempo väga hull põlvele polnudki, siis mingi aeg proovisin neist mööda minna, et äkki õnnestub isegi head aega veel joosta. Mu põlvele see mõte ei meeldinud ja jooksin taas koos nendega. Mingi aeg tuli kaks joogipunkti suhteliselt lühikese vahega. Neist esimeses astusin korra rajalt kõrvale ja viskasin haavadele vett. Üks vabatahtlik nägi seda ning viskas mu käsivarrel olevale haavale veel ühe topsikuga vett. Mainin ära, et igas joogipunktis läks üks tops vett lisaks enda jahutamisele, haavadele.

Järgmises joogipunktis jäin maha 4:15 grupist ja jooksin üksi. Üldse kuna maratoni distants jooksis kaks ringi, siis teisesl ringil sai päris palju olla uhkes üksinduses. Meeldiv oli see, et läbi mikrofoni mitmel pool mainiti mu nime ja kiideti. Ka raja ääres inimesed nimepidi ergutasid. 30. kilomeetril ma tundsin end isegi hästi ja oma tasase tempoga möödusin vaikselt kaasjooksjatest. Päris paljud kõndisid sel ajal, ise kõndisin terve maratoni vältel vaid teeninduspunktides. Vaatamata vigasele põlvele oli mu jooksuvorm hea ja kuna tundsin end 30. kilomeetril täitsa hästi, siis lootsin, et raskeks ei lähegi. Mingi aeg olin märkamatult möödunud 4:15 tempomeistritest. Jooksin pikalt neist veidi eespool.



Ülalolevalt pildilt küll näha, et käsivarrel ja põlvel midagi viga, aga vaatamata sellele tundsin end üllatavalt hästi. Olin alates kaheksandast kilomeetrist iga kuue kilomeetri tagant ühe energiageeli  ära söönud. Igas joogipunktis korralikult end tankinud spordijoogiga ning kuskil ei unustanud end korralikult kasta. Lootsin vaatamata vigasele põlvele sellise hea emotsionaalse enesetundega lõpuni joosta. Vahel tulid lausa rõõmupisarad silma, et vaatamata kukkumisele selle kõik lõpuni suudan teha.




35. kilomeetril algas maraton. Jalad muutusid nii raskeks, tempo kukkus, põlve pärast lubas vaid ettevaatlikult sörkida. Joogipunktis jooksusammult kõnnisammule minek ja siis jooksusammule tagasiminek oli vaevaline, seepärast päris viimases punktis teenindasin ennast üliaeglase sörgisammuga. Tean, et 4:15 tempomeistrid jõudsid mulle taas järele ja möödusid minust. Kui viimast korda üle silla jooksime, siis anti 10 km esimesele lainele start. Kiikasin stardikoridi, rahvast tundus seal palju. Üldse unustasin mainimata, et väga uhke oli näha selle ürituse suurust, kui mitmel korral silla peal joostes, sa nägid, ka all, kus tuli keeramine, seda pikka jooksjate rivi. Tulles aga tagasi enda maratoni juurde, kus lõpp kiskus raskeks. Mul käis vaheldumisi jooksmine koos 4:15 tempomeistritega kui ka neist eespool. Minu kella järgi sai 41 km täis, kui põlve lõi valu, tuli taas tempot aeglustada ja kosuda. Panen siia pildi kilomeetrite aegadega, mis räägib enda eest, millised kilomeetrid olid mulle kõige raskemad.




Viimasel kilomeetril leidsin endas suure tahtejõu lõpetada alla 4:15:00. (Enne 35. kilomeetrit tundus, et õnnestub isegi alla 4:10:00, vigase ja sandina kah arvutab, et kuidas hea ajaga lõpetada 😂). Enne finišile keeramist tuli veel üle elada hea jupp munakiviteed, seal olin ettevaatlikuma sammuga. Finišisirgel vaatasin tablood ja nägin, et finišeerin küll alla 4:15:00, et see ikka õnnestuks, ma suutsin isegi kiirendada ning lõpus tõstsin käed õnnest üles. Ma tegin selle ära!



Finišis sain ilusa valge roosi, siis medalijagajate juurde kõndisin ise, sain medali kaela. Seejärel mingi tädi suunas mu aeda, kui sain rohelise riidest nännikoti kahe pudeli vee, õuna ja datlitega. Vesi kulus väga ära. Istusin pingile puhkama ja nägin, et inimesed sõid, aga ma ei näinud, kuskohast nad söögi said. Olin ka liiga väsinud, et otsida. Istusin tükk aega, kuni lõpuks mu isa ja Kati mu ära nägid. Nemad näitasid mulle ka telki, kus süüa saab. Läksin järjekorda ning sain kaerahelbepudru moosiga, võileiva, puljongit, banaani, õlle  ning vee. Viimast ma ei võtnud, sest mul oli kotis niigi kaks veepudelit ja ei fänna seda Mangalit nii väga. Õlle võtsin kah vennale. Kui olin söönud ja kosunud läksime Katiga pildistamisseina äärde pilte tegema. Tema tegi minust paar pilti ning lasime sealsel fotograafil end koos pildistada. Nüüd ootame kuna sportfotosse ilmuvad selle ürituse pildid (uurisin välja, et selle nädala (20.-26.mai) jooksul ilmuvad), sest tahaks ju seda koos pilti näha. Rajal sai paari fotograafi ikka nähtud ning neile lehvitatud.





Peale seda läksime Katiga raja äärde lõpetajaid vaatama. Kui mu ema lõpetamise ära nägime, siis suundusime pakihoidu. Vahetasin riided ära ning istusime maha omasid ootama. Sai seal ajaviiteks siis selfie'sid tehtud. 


Kui mu ema ja tädi olid omad asjad joonde ajanud, siis neil oli veel vaja korra finišiala juurde tagasi minna. Mina ja Kati hakkasime aga vaikselt hotelli juurde tagasi astuma. Hotellitoad vabastasime juba hommikul, aga saime õnneks loa jätta auto hotelli juurde. Hotellini oli pea 3 km ja oi kui raske oli selle vigase põlvega kõndida. Esimese kilomeetri kõndisime 20 minutiga. Kokku võttis see hotellini jõudmine aega veidi üle 52 minuti ja distantsiks tuli 2,88 km. Selle kõndimise ajal nägime ka 6 km jooksjaid. Hiljem uurisin välja, et 6 km oli selle ürituse populaarseim distants - 8566 inimest lõpetas.

Tagasiteel tegime taas Siguldas asuvas Milly kohvikus vahepeatuse. Sel korral sõitsime muidugi autoga ukse ette. Olime kõik võistlusest niigi väsinud, mina lonkasin oma haava pärast ning ema, kes oli pea 5 tundi rajal selle päikesega, lonkas ilmselt väsimusest. Sõime kõhud täis, jõime kohvi ning maiustasime jäätisega. Peale seda tuligi asuda koduteele.

Võttes kokku maraton statistikas, siis selle distantsi lõpetas 1887 osalejat ning mina sain 1014. koha. Seega viimaseks ei jäänudki. 😃 Finišeerimise ajaks tuli 4:13:58, maratoni ajaks 4:11:27. Enda kella järgi jooksin 43,05 km ajaga 4:13:59. Jooksu keskmine tempo oli 5:54 min/km. Põletasin ära 1927 kcal. Keskmiseks pulsiks tuli 169 bpm, eks maratonil võiks see keskmine madalam olla, aga arvan, et kuumus "aitas" kaasa. Jooksin siiski ju enamuse ajast enda kohta rahulikus tempos ja hingamisraskusi vms mul ei tekkinud.

Kuigi mul oli põlv valulik ja ajas lonkama, siis käsivarrel olev haav pühapäeval ei valutanud. Ma pidasin üldse seda haava esialgu mustuseks, aga kuna ei läinud ka pestes paremaks ja igasugune puude haava vastas tekitas valu, oli tegemist ikkagi haavaga. Mul on ka randme juures väike kriimustus ning õhtul hakkas see juba vaikselt midagi tõstes valu tegema,

Esmaspäeval oli juba valulik ka käsivarrel olev haav. Hommikul enne tööd käisin perearstilt läbi ja see lõppes sellega, et tööle ma ei läinudki. Jumal tänatud! Lisaks sellele, et jalg ei lase kükitada ja lonkan, käsivarre haav valutas terve päev ja mida aeg edasi, seda rohkem. Igatahes hetkel on põletikulised nii põlv kui ka käsivars. Arst kirjutas mulle mingi rohu, mis peaks ka põletikku alandama. Pean haavadele tegema jahedat kompressi 3* päevas ning lisaks neile des-vahendit aeg-ajalt laskma. Hetkel siis on nii, et vajan puhkust, aga samas natuke liikumist on põlvele hea. Kui üritan siin väljas teha paar üliaeglast ja rahulikku jalutskäiku, siis selleks ajaks pean põlvele sideme peale tõmbama. Tubases olekus seda vaja pole. Arstile tagasi lähen järgmise nädala kolmapäeval ja loodan, et selleks ajaks paremas seisus nii vasak põlv kui ka parem käsi.

Jooksmiseni! 😉

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Minu tellimused Aliexpressist 2014-2016

Panen siia pildid väikese selgitusega toodetest, mis olen ostnud. Pildid panengi konkreetselt enda asjadest, nii nagu nad kätte sain. Mu kõige esimene proovitellimus oli 16.mail 2014. Tellisin 6.35 eurot maksva siidise vööga kleidi S suurus. Minu mõõdud ongi XS/S (rohkem XS). See oli mulle paraku tiba suur ja ebaõnnestunud ost. Seda kleiti mul enam pole alleski. Nüüd oma aliexpressi lehelt vaadates näen, et olen tellinud samal päeval kaks kleiti. Tellisin ka ühe kollase suvekleidi, maksis 7,09 eurot, samuti S suurus. See oli üks mu lemmikkleite. Panen nüüd ka paar pilti, kus mul on see kleit seljas. :) Sellest kleidist ma jäin ilma, sest juhtus üks tobe õnnetus. Maal trügivad ikka sügisel rotid kappi, mu lemmik kleit oli mingi kurja roti poolt nii katki näritud, et pidin ära viskama. Seda toodet seal enam müügil pole ka, muidu telliks uue, vb sinise, sest tumesinine tundus ka väga ilus. Ma olen sel esimesel korral prooviks kohe mitu asja tellinud, tellisin

Teekond elu esimese operatsioonini ning operatsioon ise (laparoskoopia)

Kui mul 2019 aasta veebruaris esmakordselt müoom diagnoositi, ei osanud ma sellest esialgu mitte midagi arvata. Arst ütles vaid, et ma tuleks aasta pärast kindlasti kontrolli tagasi, aga kui probleeme tekib, võin alati ka varem tulla. Läksin ära, koduteel mõtlesin, et müoom - ma olen seda sõna kuulnud, aga mis see on. Googeldades ehmatas esimese hooga sõna kasvaja ikka väga ära. Uurisin netist selle kohta edasi ja sain aru, et karta pole mul midagi vaja. See healoomuline kasvaja avastataksegi enamjaolt tavalise günekoloogilise läbivaatuse käigus ultraheliga. Pahaloomuliseks muutumise tõenäosus alla 1 protsendi. Sümptomite puhul on naistel sagedaseimaks kaebuseks väga vererohked päevad. Seda probleemi mul polnud. Müoom oli mul väga väike kah - 2,2*2,4 cm. Internetist selle haiguse kohta uurides jäi silma vaid nii palju, et peale esmaskordset avastamist tasuks minna uuesti kontrolli poole aasta pärast. Elasin siis oma tavalist elu edasi, probleeme polnud. Pikematel jooksudel (marat

7 kasulikku nõuannet oma esimese poolmaratoni jooksmiseks

Kuna ka minul on esimene poolmaraton peagi ees, otsisin internetist (inglise keeles) nõuandeid poolmaratoni jooksmiseks. Sirvisin paari artiklit ja mulle meeldis just see 7 nõuandega postitus (panen pärast ka lingi) ja jagan neid soovitusi lühidalt ka teiega, kirjutan ise ikka eesti keeles siia, aga panen täiesti oma sõnadega need soovitused, lihtsalt mõte jääks samaks. :) 1. Tee endale treeningplaan! See aitab poolmaratoniks ette valmistada. Ei tasu unustada, et jooksmine võtab aega. Kui sa pole just nagu mingi gasell, et oled võimeline kohe poolmaratoni jooksma (mõni üksik võib olla selline), siis tuleks vähemalt mõni nädalgi enne võistlust hakata treenima ja end end ette valmistama. Treeningplaan aitab kaasa sellele, et sa treeningpäevadel kindlal ajal oma trenni tehtud saad ja seega ka poolmaratoniks valmistuda. 2. Leia endale trennikaaslane/toetaja! Võid osaleda mingis spordigrupis, aga miks mitte ka lihtsalt ühe kindla kaaslasega trennid ära teha. Trennikaaslane on