Peterburi Valgete Ööde maraton 2019

Keskendun siinses postituses võistlusele, reisist endast ehk teen eraldi lühikokkuvõte, muidu läheks jutt liiga pikaks.

"Санкт-Петербург. Белые Ночи. Не время спать. Беги!" - tegemist on selle ürituse tunnuslausega, eesti keeles - "Sankt-Peterburg. Valged Ööd. Ei ole aega magada. Jookse!"

Võistluspäeva hommikul oli äratus väga vara, sest jooksustart oli ettenähtud juba kell 8:00. Ideaalis oleks pidanud hommikusöögiga kell 6:00 juba lõpetama, aga kella kuue paiku hakkasimegi alles sööma. Aeg läks üllatavalt ruttu ja tuli end maratoniks ette valmistada. Kuna teadsin, et lubab pilves ja tuulist ilma, panin lühikeste käistega särgi, mitte maika ning lühikesed püksid. Jooksutossudeks olin kaasa võtnud Adidased, millega olen kodus palju trenni teinud. Mu lemmikud võistlusjalanõud - ühed Mizuno jooksubotased - olid veidi katki läinud.

Jalutasime stardipaika ja päike tuli välja. Eriti tore ju! Jäin siis tuulele lootma. Lasime  mu õel ja tädil pakihoidu meie kotid ära anda (olin koos vanematega maratoni distantsile minemas), läksime oma C stardigruppi piisavalt vara ja ootasime võistluse algust. Stardikoridoris juba oli näha, et olime plaanitust eespool. Isa plaanis joosta 4:30 tempogrupis, mina emaga 4:45 tempogrupis. Meie olime sel hetkel aga 3:45 tempogrupis. Rahvas loendas kümneni ja anti start. Mingi aeg hakkasid inimesed kõndima, siis juba jooksma. Nägin, et mu vanemad võtsid jooksusammu juba sisse, ise veidi veel ootasin, liikusin paar sammu kõndides ja hakkasin samuti rahulikult jooksma. 

Kuna teadsin, et pean väga rahulikult võtma, jooksis minust korralik mass mööda. Mingid (noor)mehed küsisid, kas olen Eestist. Vastasin, et jah, siis nad selle peale ütlesid midagi veel, aga ma ei saanud sõnagi aru. Ütlesin vaid, et ma räägin vene keelt vähe. 😃 

Esimesel kilomeetril jooksid juba 4:15 tempomeistrid minust mööda. Kuskil teisel või kolmandal kilomeetril lasin endast mööda 4:30 tempomeistrid. Eriti huvitav on aga see, et kuigi tegin oma rahulikku jooksu, jäid need õhupallid mulle enamjaolt silmapiirile.

Joogipunktid olid iga 5 km tagant ning kõikides punktides oli võimalik kaasa haarata 0,5-liitrine veepudel (saab nii juua kui ka kasta end), arvata on, et mul ei kulunud 8 pudelit. 😂

Esimest joogipunkti ootasin väga, pudelit ära ei visanud, sest väga hea oli end kasta. Samas, pudeli kandmine väsitas kätt. Kui 8 kilomeetrit oli joostud võtsin esimese energiageeli. Mingi aja pärast sain tühja veepudeli koos tühja geelipakendiga ühte bussipeatuses asuvasse prügikasti visata.

Teises joogipunktis võtsin tüki banaani, joogipudeli ning läksin edasi. Mulle tundus, et 4:30 tempomeistrid on nüüd silmapiirilt kadunud, eksisin, nii kui sai pikema sirge peale, juba nad paistsidki.
Samal ajal kuulsin, kui keegi võistlejatest tagapool jooksis nii suure hooga, et ta kukkus asfaltil pikali, mingeid rattureid ka sel hetkel ei paistnud...
Mina jooksin omas tempos ja vahe muudkui vähenes õhupalli kandjatega. Sattusin korraks jooksma ühe vabatahtliku ratturi kõrvale, kes oli ilmselt meditsiinitöötaja. See rattur tervitas mind, öeldes "Привет Эстоний." Tervitasin muidugi vastu. 😊

Teise ja kolmanda teeninduspuntki vahel ma jõudsin neile tempomeistritele täiesti järele. Neist mööda trügima muidugi ei hakanud, küll aga avastasin, et nende tempo on mõnus (ja nad lasksid kogu aeg päris hea rütmiga muusikat) ja põlve ei sega. Mul sel võistlusel põlv valutama ei hakanudki, paar korda vaid korraks tundsin põlve ja ei midagi enamat.

Kui olin teise geeli ära söönud 14 kilomeetril, tegin avastuse, et kui kõik ülejäänud geelid panen vasakusse taskusse (alguses oli 3 ühes ja 3 teises), saan panna pudeli paremasse taskusse, sest sel taskul oli nö üks lisanöör või mis iganes asi, mis aitas pudelit paigal hoida. Nüüd olid käed taas vabad. Kolmandas joogipunktis tempomeistrid peatusid, endal mul polnud midagi vaja, jooksin edasi tasasel sammul, kuni grupp järgi jõudis. Liiga vara oleks olnud neist eespool joosta. (Jooksin selles grupis 30. kilomeetrini).

Ühes raja keskmises teeninduspunktis üritasin vahetada oma veerand pudelit vett täispudeli vastu ja mul oli sellega tükk tegemist. Kuna nähti vaid seda, et mul on pudel käes, ei tahetud mulle teist pudelit anda. Kolmanda inimese käest alles sain pudeli. Viskasin siis veerandtäis pudeli raja äärde, mitte keskele. Seal üks korraldaja näitas, et ma ikka jookseks 25. kilomeetri vaheajapunktist üle, kuna veepudelite asi lõpuks lahenes, siis nii ma tegingi.

Kuna mul oli 30. kilomeetri teeninduspunktis piisavalt vett pudelis, siis otsustasin seal tempogrupi maha jätta. Nii palju sain vene keelest aru, et nad soovitasid juua siin võtta, sest see on vajalik (mul oli taskus olevas pudelis piisavalt vett). Paraku seda märkasin liiga hilja, et see oli esimene koht, kus pakuti lisaks veele spordijooki. Ei hakanud tagasi ka enam minema, jooksin edasi mööda ülipikka sirget. Teisel pool teed oli jooksmas hulgi neid võistlejaid, kes olid minust eespool. Kui lõpuks tuli see ümberkeeramise koht, sai mingi aja pärast kastmispunktist läbi joosta. See pikk tagasijooks oli raske ühe asja pärast - meeletu vastutuul. Ometigi, suutsin inimestest mööda joosta. Peale 30. kilomeetrit jooksis minust mööda vaid paar inimest, ise suutsin üllatuslikult oma tasase tempoga päris mitmest mööda joosta. 

Sel pikal sirgel, kus tagasi jooksin, lootsin, et näen ees oma ema või isa selga. Arvasin, et ehk nad ikkagi koos ei jookse, isa juba 4:15 tunni või siis tõesti ehk isegi 4:00 grupis. Samas, ema, kelle rekord alla 4:30, teda samuti ei märganud. Järeldasin, et ilmselt mõlemad jooksevad hästi ja ema on ehk uue rekordi peal väljas.

Mõned kilomeetrid enne lõppu, kui energiageelidki olid juba söödud, nägin, et tee ääres jagati spordijooki. Sel korral võtsin juua, uskudes-lootes, et see aitab mul ilusti lõpuni vastu pidada. 

Ilmselt oleksin võinud minna jooksma ikkagi Mizunodega, mis siis, et ühel on varbas väike auk. Peterburi maratonil olid mul jalas aga Adidased, mille tõttu lõi viimastel kilomeetritel jalataldadesse valu. Kuna lõpuni ei olnud enam palju jäänud, kannatasin selle lihtsalt välja. Pealegi see polnud tappev valu, pigem häiriv.

Enne finišikoridori keeramist olid raja ääres veel mingid kaasaelajad, tuli pööre finišikoridori, teadsin, et kohe on see tehtud, tõstsin tempot. Nägin tädi ja õde, kes üllatusid, et ma juba lõpetan ning kiitsid mind. Lisasin veel tempot, ühed hõikasid raja ääres eesti keeles, et "Elagu Eesti!", lehvitasin neile kaasaelajatele ning ületasin finišijoone. Tean, et finišisirgel vaatasin nii tablood kui ka enda kella ja mu kell näitas minut aega rohkem. Igatahes selle maa läbisin ajaga 4:29:31 ning maratoni netoajaks sain 4:27:51. Kui sa loodad enne rajale minekut selle maa 4:45:00 tempoga läbida, aga jooksed alla 4:30:00 ja põlvevaluta, siis on raske sõnades edasi anda, kui hea emotsiooni see andis.

Sain kaela väga ilusa medali, siis veel anti mulle mingi batoonike, seejärel nägin, kus on veepudelid ning võtsin jahedamat vett. Leidsin üles laua, kus jagati rosinaid, leiba, puuvilju. Sõin paar puuvilja ja uurisin, mida veel pakutakse. Isotonicu spordijooki sain ühest teisest telgist. 

Istusin korra maha puhkama, et ehk on vanemad veel siin alas ja leiavad mu. Pingid olid kõik juba hõivatud. Samas, kuna neid ei paistnud, siis oletasin, et ehk nad on juba siit alast ära läinud. Käisin WC-s ja peale seda ootasin pikalt väljakul ühe koha peal (netti pole, telefoni pole, rahvamass - kõige kindlam ülesleidmise meetod - ole ühe koha peal). Kuna kedagi ei tulnud,siis suundusin sinna, kus nägin enne oma õde ja tädi. Nemad tulidki mulle vastu ja sain enda suureks üllatuseks teada, et olin lõpetanud enne oma vanemaid.

Lasin õel paar pilti endast medaliga teha. 😊

Nägime mu vanemaid finišialas, ootasime kuniks nad seal veidi kosusid ning peale seda sai veel mõned ühispildid tehtud.

Panen siia nüüd pilti statistikast, siin on toodud kõikide vaheajapunktide puhul kogu läbitud aeg ja netoaeg mõlemad.

Ühesõnaga, ma jooksin selle maratoni negatiivse splitiga ehk teise poole natukene kiiremini kui esimese (mingi poolteist minutit kiirem). Sain 2588. koha ning naiste seast olin 2512. positsioonil. Tulemus selles osas pole midagi erilist, ometigi sain väga hea emotsiooni. Ma nautisin seda maratoni, nii rada, melu, linna kui ka jooksmist. Vaatamisväärsusi märkasin ise siiski vähe - Aurora laeva, enda hotelli Fontanka ääres ning paari laeva Neeva jõel. Linn on tegelikult täis kauneid kohti, aga kuna keskendud jooksmisele ja vaatad enamuse ajast ikkagi enda ette, siis tõesti ei jõua kõike märgata.

Kuigi järgmisel aastal pole mul see konkreetne võistlus enam plaanis, ei saa ma öelda, et ma sinna kunagi enam ei lähe. Ma sain sellelt maratonilt nii positiivse elamuse ja kogemuse, et kunagi osalen kindlasti veel Peterburi maratonil. Pealegi see on alati valgete ööde ajal, kui pole aega magada, vaid tuleb joosta. 😊

"Санкт-Петербург. Белые Ночи. Не время спать. Беги!" 

(Videol on 2019 maratoni medal veidi täpsemalt/lähemalt näidatud).

Järgmine võistlus on mul Lahemaa käimismaraton 7. juulil, kus läbin täismaratoni.

Jooksmiseni! 😉