Kuna Tartu Linnamaraton on olnud minu jaoks traditsiooniline üritus, siis otsustasin osaleda tänavuselgi aastal. Registreerimisega mingi aja ootasin, sest ei teadnud, kas minna 10 km või poolmaratoni distantsile. Kuna "minu pundist" läksid kõik 10 km peale, siis ma ei hakanud "üksinda" poolmaratonile minema (üksinda jutumärkides, sest tegelikult oli poolmaratoni distantsil osalejaid omajagu). Kusjuures tagant järele oli 10 km hea valik, sest olin septembris mingis viiruses ja ei saanud nädal aega normaalselt harjutada võistluseks. Kui haige olin ca nädal aega, siis nohu piinas 2 nädalat ja see omakorda vähendas võhma.
Kuna töökohavahetus jäi samuti võistluseelse perioodi sisse, siis võimalik, et oli mingi alateadlik psühholoogiline pinge, mis tegi võhma oodatust kehvemaks (kuigi uuel töökohal läheb siiani hästi ja töö meeldib 😊).
Võistluspäeval oli õnneks start alles kl 14 ehk hommikul ei pidanud vara ärkama peale esimest töönädalat. Hommikusöögiks võtsin putru ja keedumuna, mis sai söödud kl 10:30ks (oleks vist pidanud hiljem sööma või mingi väikese snäksi kaasa võtma).
Tartusse jõudsime mingi tund enne starti, jõudis ilusti stardimaterjalid välja võtta, riided ära vahetada ja natuke jäi aega ka soojenduseks. Kummaline tundus see, et sel aastal oli WC-sid vähem kui eelnevatel aastatel, kuigi sel aastal vist oli osalejate rekord (seal küll ilmselt arves Friday Night Run ja virtuaaljooksud). Õnneks mul endal polnud vaja enne starti sinna minna enam, aga nägin, et järjekord oli suht pikk nendest, kel oli vaja.
Tegin enne stardikoridori minekut natuke omaette sooja, leidsin ühe lühikese lõigukese, kus sai paar otsa edasi-tagasi (üles-alla) joosta ja siis läksin stardikoridori, kus soojendusvõimlemine juba käis ja tegin siis tolle ka poole pealt kaasa rahvaga. Olin 45-50 min stardikoridoris, vist eespool, sest hiljem kuulsin, et isa oli samas stardikoridoris olnud, aga ma teda ei näinud. Esimesed pool km otsisin oma tempot, aga enne 1. km täitumist sain juba alla 5 min/km tempo kätte ja püüdsin seda hoida. Eks sellel 1. kilomeetril igaüks otsis oma tempot, kuigi mõnest pidin mööduma, siis juba teisest kilomeetrist sain oma jooksu teha. Ometigi, teise kilomeetri aeg tuli üle 5 minuti, kuigi tunne oli kiirem (1. km tuli 4:44 ja lootsin, et suudan seda hoida). Ilm oli jooksmiseks iseenesest ideaalne, päike paistis ja üle 10 kraadi sooja, t-särk ja lühikesed püksid olid paras riietus selle ilmaga jooksmiseks. Pikkade riieteta või peapaelaga oleks liiga kiiresti palav hakanud ja pulss veelgi rohkem üles läinud, aga õnneks ma tean, et kui enne jooksu on jahe, mitte paras, siis järelikult on jooksmiseks õige riietus. Kui enne jooksmist on inimesel paras väljavalitud jooksuriietusega, siis ta on tegelikult juba üle riietanud ennast, sest joostes hakkab keha ise sooja juurde tootma.
Kuigi joosta oli raske, siis samas oli see ka tore sügiseses Tartu linnas. Rajale jäi 2 joogipunkti, neist 1. seal Eedeni silla kandis. Haarasin spordijoogi topsi, kus paraku oli vaid veerand kuni pool topsitäit sees, aga jõin sellegi kiirkõnni sammul ära ning jätkasin jooksuga. Natukeseks sain sellest jõudu, kuid ometigi jäi mu keskmine tempo 4:55 min/km ümbrusesse edasi, sest võhma lihtsalt ei olnud kiiremaks tempoks. Püüdsin sedagi tempot hoida ja otsustasin, et viimasel kahel kilomeetril püüan tempot tõsta. Kusjuures ma ei mäletanud, et teine joogipunkt on ka (ega ma rajakaarti ka ei vaadanud) ja mulle oli see meeldiv üllatus. Kuna tühja kõhu tunne oli kallal ja avastatud joogipunktis loodetud RC Colat polnud, siis haarasin sprodijoogi topsi, mis oli sel korral õnneks jooki täis. Viimased 2 km õnnestuski pisut kiireminu joosta. Kui Ülikooli peahoone eest mööda jooksime (selle tänava nimi vist ongi Ülikooli tänav) mööda tänavat, siis mulle sobis ja andis energiat lõppu juurde see elav muusika. Selliseid muusikapunkte võiks rajal rohkem olla, sest mina sain sealt inspiratsiooni juurde. Natuke veel tuli seal tiirutada ning peagi vaatas vastu punane vaip ning sai sellel finišeerida. Miinimum eesmärk alla 50 minuti lõpetada sai täidetud (suurem eesmärk oli alla 48 min. aga see eesmärk jäi sel aastal saavutamata). Mu kella järgi tuli distantsiks (kella panin käima stardihetkel, mitte stardijoonel) 10.13 km.
Jooksu kõige aeglasem kilomeeter oligi teine ajaga 5:04 (kuues kilomeeter tuli ka üle 5 min, 5:01). Kõige kiirem oli 1. kilomeeter (avastasin selle praegu blogi kirjutades, ise arvasin kogu aeg, et 10. kilomeeter oli kiireim 😃) ajaga 4:44, kiiruselt teine oli viimane ehk 10. kilomeeter ajaga 4:48. Jooksu keskmiseks ajaks jäi 4:54 min/km ja keskmine pulss 188 (kiiretel võistlustel mul ongi keskmine punases, kodustel treeningutel ikka rahulikuma pulsi treeningud ka). Kusjuures selle jooksmise ajal mõtlesin, et kui järgmisel aastal samal ajal samal rajal maratoni jookseksin, siis oleks kilomeetri ajad minuti jagu aeglasemad ja ehk saaks just jooksu rohkem nautida (pulss oleks ka madalam aeglasema tempoga). Kuigi maratoni puhul võib distants kurnata. Eks näha ole, mis tulevik toob, sest Tartu Linnamaratonil olen maratoni ühe korra jooksnud ja mulle meeldis. See aasta maratoni ei jooksnud, aga selle aasta finišeri särgid meeldisid oma ilusa oranži värvi tõttu.
Tulles veel tagasi 5. oktoobri Tartu linnamaratoni juurde, siis natuke aega puhkasin finišis. Seejärel, kuna oli vaja teisi enda pundist oodata ja neil läks aega, käisin vahetasin riided, võtsin diplomi välja ja ostsin katseks paar paari sokke võistluskeskusest, sest olid just paraja pikkusega sügistalve hooajaks ehk ei olnud lühikese säärega ja samas polnud ka põlvikud. Maastikumaratoni sokkidega olen juba ka jooksmas kodus hiljem käinud ja täitsa normaalsed on, ei tõmba jalga kinni ja samas ei ole ka suured (müüjal oli küll omajagu tegemist, et mulle nr 38 sokke leida, kuid lõpuks sain need ja olen rahul).
Kui teised olid ka lõpetanud (isa, ema, tädi, õde ja ta kaaslane), siis läksime suppi sööma. Isa söök ei huvitanud, ta läks varem auto juurde. Kuna me olime rohkem kui viiekesi, olime niikuinii kahe autoga, et miskit hullu sellest polnud. Toitlustuse osas märkasin, et kohukest Tartu maraton ei raatsi enam pakkuda...sooja teed samuti mitte, külma (jaheda) sügisilmaga. 😃 Nende pakutav soe supp oli siiski väga hea, croissantid samuti ja isegi külma morsi jõin jaheda ilmaga ära. Ilm oli sel päeval jooksmiseks hea, niisama olemiseks oli ikka jope ilm päikesele vaatamata. Peale söömist õde ja ta kaaslane läksid tädi autosse, ise veel natuke vaatasime emaga võistluskeskuses ringi. Ta võttis oma diplomi välja, tegime veel paar pilti ja suundusime samuti auto poole ning kodutee võis alata.
Järgmine postitus tuleb Munamäe-Võru Maastikujooksust, võib-olla nädala lõpuks.
Jooksmiseni! 😉
Kommentaarid
Postita kommentaar