Seljatraumast taastumine

Ma kirjutasin oma viimases postituses minuga juunikuu alguses juhtunud õnnetusest, mille tagajärjel sain alaselga mõned luumurrud. Kuna tollest postitusest on nüüd juba möödas pikem aeg (sh kukkumisest saab 3. augustil täpselt 2 kuud), siis kirjutan lühidalt, kuidas mul taastumine läinud on.

Esimesed nädalad olid ikka vaevalisemad ja ma 2 nädalat ei käinud üldse trepist, 3. nädalast siiski sain (ja julgesin) hakata uuesti trepist üles ja alla käima. Kuigi selliste traumadega peab olema rahulik režiim, siis ei mõelda voodirežiimi ja uuesti liikumine on taastumisel oluline. Juba 20. juunist  (teisipäev) hakkasin ettevaatlikult kõndimas käima kord päevas, esialgu alla kilomeetri, nädala lõpus ning järgneval nädalal tegin juba ühekilomeetriseid kõnde.

Juulis jätkasin kõndimisetega ning kuu alguses (04.07) sain füsioterapeudi juurde aja. Lisaks kõndimistele hakkasin iga päev võimlema (mõni üksik päev vahel harva võis vahele jääda, kuid üldiselt olin võimlemise osas väga järjepidev ja seda olen siiani). Esimesed kolm korda käisin füsioterapeudi vastuvõtul nädalase vahega, viimasel korral jäi kaks nädalat lisandunud harjutustega. Kuigi füsioterapeudi saatekiri sai ära kasutatud, siis ta natuke muutis veelgi harjutusi, millega jätkan siiani.

Kõndimine läks samuti väga hästi ja aeg-ajalt tõstsin distantsi, kuid sedagi tuli tõsta tasapisi, mitte korraga liiga palju. Juuli teisel nädalal kõndisin juba 2 km korraga, kolmandal nädalal 3 km. 4 km peale korraga tõstmine aga seljale nädala lõpus veel ei sobinud ja seega jagasin 4 km kaheks eraldi kõnniks - esimene kõnd päeval, teine õhtul. Ideaalis oleks tahtnud esimene hommikul ja teine õhtul, aga ma magan hommikuti kaua ja hommikul rahulik kohvitamine võtab samuti oma aja - nii see lõunane aeg ootamatult kätte jõuabki. 😆 Võimlen mõnikord pigem hommikul, mõnikord õhtul - siin on peaasi, et korra päevas tehtud saaks.

Mis asjad mulle jätkuvalt rasked siis ikkagi on? Raskuste tõstmine - kanadele vett viin veerand pange kaupa. Kui pesu peab nöörile kuivama panema, siis keegi pereliikmetest viib kausi pesuga nööri juurde ja paneb selle mulle kõrgemale tasapinnale, et ma iga riidega liiga madalale kummardama kogu aeg ei peaks. Poes käin harva. aga kuna ma poekotte ise tõsta ei saa, siis asjad pakin poekärust kotti alles auto juures. Paar nädalat tagasi, kui kodustega grillisime, tahtsin viia karastusjoogid korraga välja  - kaks kaheliitrist pudelit - pidin ükshaaval viima, sest 4 liitrit korraga vedada oli seljale liiga raske koormus. Eelmine nädal ladusin poes selle väikese läbipaistva kilekoti õunu täis ja sellega kaaluni minek ei olnud seljale mugav....2,7 kg õunu näitas kaal.

Lisaks olin juuli viimasel nädalavahetusel mingis viiruses, samas palavik oli vaid reede õhtul ja laupäeval-pühapäeval otsus mitte kõndima minna, tuli tervenemisele kasuks. Köha oli ka väga kerge ning kuigi viirus söögiisu veidi mõjutas, siis esmaspäevast (31. juulist) sain taas kõike süüa.

Eile, esimesel augustil, tegin kaks 2,5 km kõndi päevas, et katsetada, kas võiks augustist 5 km väljakutset hakata taas tegema. Viimased pool km oli selg suures vaevas ja pärast kõndi ka selg valutas. Olin samal päeval arstile öelnud, et enam igapäevaselt valuvaigistit ei vaja ja just sel päeval pidin neid 2 tk võtma. Arst ütles, et tõstmine on mulle veel vaevaline kindlasti pikka aega ja niikuinii ma ei tohi praegu hakata mingit intensiivset trenni tegema. Jooksmist ja rattasõitu ei luba füsioterapeut samuti, rattasõitu vist isegi pikemalt, kuid jooksmise puhul peab olema vähemalt 3 kuud traumast möödas ja kõndides ega kõndimise järgselt ei tohi seljavalu tekkida. Valu pidigi olema mulle nö teejuhiseks, et mida ja palju ma tohin teha - augusti algusega seega 5 km päevas veel maha kõndida ei tohi (ehk kuu lõpu poole juba saan, sest 4 km kokku juba teen) ja kui ka kodus tekkib raskuste tõstmise vajadus, siis keegi pereliikmetest aitab või pean ise raskuse kuidagi väiksemaks saama (nt poekoti sisu ise tuppa tassima mõne toote kaupa, kuid õnneks enamjaolt keegi tõstab ikka ise poekoti autost tuppa 😊).

Selle postituse lõpetan positiivselt, andes teada, et vaatamata oma seljatraumale, tegin juuni lõpus ära lõppastmekoolituse. Kuigi see päev kinkis mulle jubeda seljavalu, mistõttu oli päeva teine pool raske (koolitus oli Pärnus, kuigi koolitaja autokool asub Elvas), siis ometigi on see tehtud, uus juhiluba on mul nüüdseks käes ning 4. augustist tohin sõita vahtralehtedeta. 😀

Kuna ja millest järgmise postituse teen, seda ei oska ma hetkel öelda. Septembrist hakkab ülikoolis 3. ehk viimane aasta ja ilmselt blogi jaoks taas väga aega ei leia, kuid iial ära ütle iial.

Päikest! 😉