2022 aastast paari sõnaga ja 2023 kui liikumisaasta..., aga mina kukkusin trepist alla...

Ma pole üle aasta blogisse jõudnud väga kiire elutempo tõttu töö ja ülikooli kõrvalt. Viimati olengi kirjutanud eelmise aasta maikuu maastikumaratoni 24 km jooksust. Kuigi ma ei teinud postitusi, siis osalesin 2022. aastal veel Rakvere ööjooksul (poolmaraton), Elva Südaööjooksul (10 km), Ülemiste ööjooksul (10 km) ning Ummamuudu liinaüüjuuksul (10 km). Seega, kõik mu möödunud aasta võistlused trehvasid olema ööjooksud.

2023 aasta on kuulutatud liikumisaastaks ning Marathon100 kuulutas välja aasta aega kestva virtuaalse väljakutse, läbida 2023. aastal 2023 kilomeetrit ning seal loevad kõik spordialad (ehk lisaks kõnnile ja jooksule saan jalgrattakilomeetrid kevadel ja suvel ka sinna lisada). Preemiaks on jänese aasta puhul medal, millel on kujutatud jänest. Tundus täiesti vastuvõetav väljakutse, sest aastas on 12 kuud. Kuigi kooli ajal on kiire, siis teadsin, et suvekuudel saan see-eest rohkem liikuda, kuid mingi regulaarsus pidi säilima plaani järgi iga kuu, et realistlikus graafikus püsida.

Paraku kilomeetrite kogumine on tulnud vaevaliselt ja 2. juuni seisuga on koos alles 636,84 km 2023st ja järgmiste kilomeetrite kogumiseni läheb aega, suure tõenäosusega jääbki see 2023 kilomeetrit see aasta saavutamata, sest talvel suusataja pole ja tervis pole see aasta minu poolt eriti olnud (lisaks vähesele vabale ajale töö ja kooli kõrvalt).

Tänavust aastat alustasin kõhuviirust põdedes, mis tegi mu küllaltki nõrgaks. Vaatamata sellele õnnestus jaanuaris joosta 55,37 km ning kõndida 90,63 km. Veebruaris olin lihtsalt nohune, kuid jooksin 22,65 km ning kõndisin 80,48 km. Märtsis olen millegipärast vaid 27, 51 km kõndinud, jooksnud 0 km, kuid jõusaalis käisin siis viiel korral. Kuigi aprilli esimesel  poolel suutsin taas mingi viiruse läbi põdeda, siis ometigi jooksin 57, 62 km ning kõndisin 94,2 km, jalgrattaga sõitsin naljakuul kõigest 3,26 km. Kuigi maikuus oli kooli, praktika ja töö tõttu kiire elutempo, siis püüdsin liikumises hakata mingit regulaarsust leidma, tehes võimalusel ka tööpäeva hommikutel lühikesegi kõnni- või jooksuringi. Jooksin 51, 73 km, kõndisin 66,68 km ning sõitsin rattaga 60,71 km.

Kuna maikuuga sain tehtud ka ülikooli esimese astme teise aasta, siis juunist plaanisin aktiivsuse tõsisemalt kätte võtta. Mai eelviimasel päeval registreerisin end Jooks on lahe igapäevasele 5 km väljakutsele ning lisaks panin end kirja Elva Südaööjooksule. Plaanisin juunis teha ka vabadel päeval jalgrattaga tihedamalt 10-15-kilomeetriseid ringe. 

01. juunil jooksin 5,05 km, 02. juunil kõndisin 8,26 km ning 03. juunist olen puhkerežiimil, sest kodus juhtus minuga tollel päeval õnnetus. Elan kahekorruselises majas, minu tuba on teisel korrusel ning köök on esimesel korrusel. Olin hommikusöögi veidi enne kella 12 päeval lõpetanud oma toas ja läksin taldrikut kööki viima. Mu kallis koer Kessu, kellele väga meeldib mul järel käia ning ta peaks sel kuul 1-aastaseks saama, tema tuli mulle ka järele. Trepi peal küllaltki üleval tajusin, et koer on mu seljataga, vist jõudsin öelda Kessu ja kaotasin tasakaalu (ma arvan, et ta puutus mulle järgi tulles mulle pihta), hakkasin mööda treppi alla veerema, kuulsin veel ka taldriku lendamist ja jõudsin kukkumise ajal mõelda, kas taldrik jäi terveks (kusjuures jäi küll). Minagi, olles puutrepilt alla kukkunud, lõpetasin lõpuks kivipõrandal ja kukkumisest oli nii valus, et ajas nutma. Kuna koperdamist on ennegi, kuigi palju madalamalt, ette tulnud, üritasin hetke oodata ja siis tõusta, ma ei suutnud. Õnneks mu isa ja vend olid kodus ja kuidagi aitasid mu lähima voodini.

Asemele saades olin üleni külma higiga koos ja kõrvades hakkas nii hullusti kohisema nagu terve tuba oleks tugevalt seda heli täis. Rahulikult pikutades need sümptomid kadusid, valu mitte, vasak alaselg oli kannatada saanud. Me äkki veel mingi tunnike ootasime, et näha, kas mul läheb paremaks, aga ei läinud. Ma ei olnud võimeline EMOsse minema või selle jaoks autosse, sest ma ei suutnud seisma tõusta, liiga valus oli, sülle polnud mind samuti võimalik võtta, sest siis ajas valu nutma. Seega palusin endale kiirabi kutsuda.

Brigaad tuli ruttu ja lasi mul käsimüügivaluvaigisteid võtta. Kuna koridorist asemeni olin veel suutnud toe abil tulla omadel jalgadel, siis nad ei hakanud mind ära viima. Vaatasid selja üle ning seda, et ma teatud liigutusi ei saanud valu tõttu teha, nad pidasid põrutuse ägedaks faasiks ja arvasid, et murde pole. Kiirabikaardil saidki diagnoosiks vasaku alaselja põrutus ja marrastus. Raviks määrasid rahuliku režiimi ja valuvaigistid.

Paari tunni möödudes polnud 3 valuvaigistit korraga mulle mitte üldse leevedust toonud ja kuidagi sain voodis olla. Õnneks trehvas mu vennal olema kevadisest närvipõletikust ühte retseptiga närvivaludele mõjuvat rohtu (toimeaine diclofenac). Proovisin seda valu tõttu ning see natukene leevendas. Suutsin vaevaliselt tänu toimivamale tabletile wc-sse ja tagasi ära komberdada. Öösel magasin ka alguses väga halvasti, sest keerata oli valus.

Pühapäeval võtsin ka valuvaigistit ja sain vaid asemel olla. Esmaspäeval sain õnneks perearstiga ühendust ning röntgenisse saatekirja. Kuna see seljavalu ei lase roolis olemise jaoks ka mugavalt istuda, siis ema viis mu kohale. Mingi aeg pärast röntgenis käimist helistas perearst mulle tagasi, et teada anda luumurru kahtlusest ning andis saatekirja EMOsse kompuuteruuringusse (lisaks kirjutas retseptid kangetele valuvaigistitele). Õhtul isa viis mu EMOsse ja sain uuringul käidud. Auto väsitas selga, samm oli käies mul väga aeglane ning EMOs oli valus peale uuringut sealt uuringuruumist püsti tõusta. Vaatamata sellele sai diagnoos paika tänu uuringule - "Kinnine lülisamba nimmeosa murd L3-L4 proc transversuste murrud" (ehk siis mitu murdu). Lisaks avastati juhuleidudena mõned probleemid, kuid kuna nood pole ohtlikud, siis uuritakse edasi, kui olen kukkumisest veidi taastunud.

Ravi kohta öeldi EMOs, et raviks ei saa asukoha tõttu isegi ortoosi kasutada, vaid valuravi ja rahulik režiim. Kui veel uurisin, kuna taastusravi peaks järgnema, siis vastati, et sellele on veel vara mõelda, sest ma ei saa valuvabalt paljusid liigutusigi veel teha. Lisaks soovitati võimalusel kodusel ravil valupiirini tegevustega mitte minna (kui kummardada on valus, siis ei kummarda nt). Uurisin siis, et kaua see suurem valuperiood võib kesta ja paraku mitu nädalat. Viimaks uurisin enne ära tulekut sedagi, millise ajaga ma täielikult korda tagasi saan ehk kui kaua luu terveks tagasi paraneb ja see protsess võib kuni 6 kuud kesta.

Blogissegi jõudsin lõpuks seetõttu, et kodusel rahulikul režiimil on palju vaba aega. Tänaseks on nädal kukkumisest alles möödas, tänu valuvaigistitele (4-5 kanget tbl päevas) saan kuidagi hakkama. Nn klassikaliselt istuda ei saa üldse, aga kui jalad on voodis sirgelt ees, siis saan. Natuke saan ka kõndida ning seista ja seda ka aeg-ajalt teen, et ei oleks kogu aeg ühtemoodi. Kuigi mul soovitati võimalusel vältida asendeid ja liigutusi, mis teevad valu, siis ükskõik kui ettevaatlik ma ka poleks, siiani tuleb ette, et 3-5* päevas karjatan valusähvatusest. Kuigi kummardada ei saa ma üldse, siis ettevaatlikult kükitada saan, sest õigesti püsti tagasi tõustes õnneks ei tee valu (aga vahel harva ikka teeb).

Kõige raskemad on olnud ööd, samas õppisin ära selili magamise. Täna öösel oli nädala jooksul esimest korda, kui suutsin end kaks korda ka paremale küljele keerata (vigastatud vasak pool), kuid selili tagasi pidi ikka üliettevaatlikult keerama, et liiga valus poleks.

Ühesõnaga väga aeglaselt, aga tasapisi, taastun, Ühtlast seljavalu leevendavad rohud, aga kogemata mõnd valeliigutust tehes, nende jubedate sekundiliste valusööstude vastu ei aita miski (võib-olla et siis vigane luu liigub vms, sest valusööst on terav), ainuke lohutus ongi, et see sööst on hetkeline (aga võtab pisara silma valust).

Võin õnnelik olla, et selgroolüli viga ei saanud ja ma invaliidina ei lõpeta. Lisaks olen rahul sellega, et wc-s saan ise ära käia ja süüa suudan endale ise võtta. Vaba aega kasutan lugemiseks, seriaalide-filmide vaatamiseks jms. Kurb on see, et liikumine on piiratud, 20 000st sammust päevas on saanud 2000 sammu päevas. Korraga saan aeglaselt kõndida järjest mõne minuti ja siis jälle vajab selg puhkust. Võimalik, et paari nädala pärast kirjutan, kuidas kukkumisest ja murdudest taastumine edenenud on.

2023. aasta on liikumisaasta ja kes saavad, minge õue liikuma. Peale kõndimist või jooksmist või ka peale rattasõitu on hea enesetunne garanteeritud!