HOIATUS! Siin postituses olevad pildid võivad olla (üli)nõrganärvilistele inimestele häirivad!
Nagu mu lugejad ilmselt isegi mäletavad, siis Riia maratonil oli mul üks päris valus kukkumine.
Ometigi, jooksin maa lõpuni. Leidsin Sportfotost hiljuti endast päris jubeda foto, haav põlvel tundub nii värske, et kukkumisest ei saanud olla palju möödas. Mind üllatas, et olen pildil näost kui vähk - mul pole õrna aimugi, kas oli see kuumusest või kukkumisest või ehk mõlemast.
Järgneva pildi peal olen küll haavatud, aga samas pole kõige hullem. Ilmselt on tol hetkel enesetunne veidi parem olnud. Lisaks näeb siin seda, kui mustaks see kukkumine mu tegi.
Ometigi, suutsin lõpetada maratoni heatujuliselt. Maratonilahingu võitnud veteran õhus lõpusirgel. 😃
Riia maratoni jooksin pühapäeval, põlv tegi valu juba samal päeval. Käsivars aga ei andnud endast valuga märku ja jäi ehk seetõttu õigeaegselt vajaliku tähelepanuta. Miks ei tulnud ma maratonijärgselt isegi selle peale, et seal kedagi paluda, et kutsuks meditsiinibrigaadi ja nad vaataksid mu üle. Ilmselt aju ei töötanud enam, seljataga olid ju valus kukkumine asfaltil ja maraton.
Arstile sai mindud kohe esmaspäeva hommikul - kirjutas mingi rohu, haavu käskis mitu korda päevas hooldada. Lisaks ta ütles, et haavad vajavad paranemiseks lihtsalt puhkust, samas natuke liikuma peaks. Otsustasin iga päev siis 1 kilomeetri jalutada taastusravina.
Mis seal salata, esimesed päevad olid rasked ja mitte ainult põlvele. Käsi, mis pühapäeval ei seganud, esmaspäevast alates hakkas ka see valu tegema. (Vigastus oli alguses raske ka hingele, ma ei saanud mitte midagi teha ja see masendas, selline ma-olen-kasutu-tunne valdas isegi korra). Kuna kodus oli mul haavaloputusvahend alkoholivaba, siis tundus kahtlane, et üldse ei kipita (see, mida perearsti juures lasti, ajas ikka korralikult kipitama). Küll aga leidus mul kodus viina ja hakkasin selle abil käesoleva põletikuga võitlema. Alguses oli ikka väga valus, aga tuleb tunnistada, et see aitas.
Öösiti lisan haavale mingit haisvat pruuni vene möksi, mis on väga tõhus. See vene salv nimelt kisub mäda haavast välja valu tegemata. Ma ei oska selle salvi nimetust siia eesti keeles panna, seega panen pildi. Kel vene viisa ja Venemaale asja, võib seda sealt julgelt osta. See jubedalt haisev salv on tõhus!
HOIATUS! Järgnevad pildid ei pruugi sobida (üli)nõrganärvilistele!
Selleks, et jälgida oma käsivarrel oleva haava paranemist, tegin sellest vahepeal pilte. Nüüd näitan koos kuupäevadega, et mis seisus haav on olnud erinevatel päevadel.
Kuigi haav paraneb, siis väga raske on olnud siiani käe sirutamine. Täna (26.05), mil postitust kirjutan, oleks siiski toimunud nagu mingi edasiareng. Kui muidu, sh eile (25.05), oli sirutamine peaaegu tapvalt valus, siis nüüd on lihtsalt valus.
Tulles põlve juurde, siis sellele sai lisaks hooldamisele pandud peale taastusravi. Teisipäeval kõndisin jalutasin ühte kilomeetrit üle 25 minuti, kolmapäeval 21 minutit. Neljapäeval jalutasin 2*1 km, neist esimene jalutus taas üle 25 minuti, aga õhtul sai 1 km täis napilt alla 20 minuti. Reedel sai 1 km täis juba 18:37 ja vist suutsin juba palju vähem longata, kuigi eks kerge valu samal ajal põlves oli. Laupäeval oli õues väga külm, panin soojalt riidesse ja 1,15 km ajaga 17:25, sh esimene kilomeeter täitus juba ajaga 14:26. Lonkasin veel vähem, kuigi õrn valu oli samal ajal põlve siseküljes (seal lähedal väike verevalum). Täna, pühapäeval, kõndisin 13,49 km ajaga 1,08. Teen kodu lähedal 250. meetriseid otsi edasi-tagasi. Ei lonkanud vist enam üldse, aga põlve siseküljes oli endiselt väike valu.
Siin pildil pole tänast kõndi näha (25.05 tehtud ekraanipilt). Mu selle nädala kilometraaž on 8,13 km. Pool päeva on alles ees, kui jalg laseb, siis ehk jalutan õhtul 1 km veel.
Kui mul esimesed päevad ainuüksi kätt põlvele pannes oli tunda jubedat kriginat, siis see on nüüdseks enam-vähem kadunud. Väike verevalum on aga põlve lähedal alles, ilmselt see põhjustabki astudes kerget valu veel.
Mida ma oma võistlusel saadud vigastusest õppisin?
- Õnnetus ei hüüa tulles!
- Täida oma stardinumber, kui telefoni ei võta kaasa!
- Kui jätad stardinumbri siiski täitmata, võta telefon rajale kaasa!
- Kui pead võistluse ajal WC-sse minema, vaata WC-st väljudes vasakule ja paremale, enne kui teekonda jätkad.
- Lühike aeg enda ohutusele loovutada on etem, kui hiljem vigasena kodus istuda.
- Ei tohi mõelda, et "Minuga ei juhtu niikuinii midagi." Miks? Vaata uuesti esimest punkti!
Võistlustest ootavad mind lähitulevikus ees 21. juunil Elva südaööjooks 10 km ning 30.juunil Peterburi Valgete Ööde Maraton 42,2km. Järgnev nädal on samuti vaja veel kosuda ja ehk õnnestub siis juunikuust hakata taas treenima ja saan Venemaal maratoni läbida tervena.
Lõpetuseks pilt ajast, mil ma veel terve olin rajal. 😊
Ohutut jooksmist! 😉
Kommentaarid
Postita kommentaar