12. mai 2019 oli tore päev, sest järjekordselt sai osaleda Tartu maastikumaratonil. Osalesin taas 24-kilomeetrisel distantsil. Sel aastal polnud eesmärgiks läbida distants alla kahe tunni, sest läksin hoopis tädiga kõndima. Käesoleval aastal 24-l kilomeetril kõndijaid ja jooksjaid registreerides ei eristatud ehk siis võis vabalt kõndida ja joosta mõlemat. Iga osaleja enda asi oli, kuidas jõuab Otepäält Elvasse. Kõndijad olid niikuinii viimased.
Igatahes hommikul oli tavaline hommikusöök, 10 läbi hakkasime kodust liikuma ning vast 10:35 või 10:40 paiku jõudsime tädiga Tehvandile. Õues oli nii külm, et kuigi mul olid pikad riided, siis võtsin veel oma kotist vesti, et seegi selga jätta. Läheme ju kõndima ja siis ei ole nii soe kui joostes, arvasin siis kindlasti. Andsin kilekoti pakihoidu ning seejärel enne starti ühispilt blogijate/jooksjate Kati ja Mariliisiga.
Peale seda ma neid rohkem ei näinud, sest nemad olid jooksmas. Kuna mina ja tädi aga otsustasime maa läbida tempokõnniga, siis alustasime viimasest stardigrupist. Kõndijaid ikka veidi oli sel distantsil, enamik neist olid kepikõndijad. Peale stardipauku oli meil siiski pisut tegemist, et me nende keppidega pihta ei saaks. Nii kui asfaltile keerasime läks seis paremaks, tee oli lai ning ükski kõndija ei seganud teineteist. Asfaltil selgus ka see, et paks vest on isegi kõndides üleliigne, väga ruttu hakkas palav. Sättisin siis numbri dressika külge ning terve distantsi vältel kandsime tädiga vaheldumisi mu vesti (kusjuures mõne üksiku tuulise koha peal panin vesti selga tagasi, aga luku jätsin lahti, kanda oli ka siis mugavam kui käe otsas) Tempo oli mõnus, esimesed viis kilomeetrit kõik alla 8:25 min/km.
Kuues kilomeeter oli juba see, kus keerasime kruusateele ning peagi tuli esimene joogipunkt. Ma olin seda puntki vist juba kaks kilomeetrit oodanud, kuid üldsegi mitte janu pärast. Põiekas segas lihtsalt mind. 😃 Tädiga leppisin kokku, et ta mingu edasi, kui ära joob, ma jooksen talle järgi. Joogipunktis mina ise kulistasin topsitäie spordijooki sisse ning seejärel läksin WC-järjekorda, mis õnneks väga pikk polnud, kaks võistlejat olid ees ja üks tuli ka peale mind järjekorda. Kui WC-s käidud, siis hakkasin veidi kiiremini jooksma, et tädile järele jõuda. Sain ta kätte seal, kus tee keeras metsa. Kusjuures nägin, et ka tema sörkis mu ees allamäge. Siitpeale leppisime kokku, et võtame laskumised sörgiga - tõusud ja sirged aga kõnnime. Arvasime siis veel, et niikuinii lõpus meie tempo aeglustub. (Kui ma veel polnud tädile järele jõudnud ning mind nähti jooksmas, küsiti, kas tulen juba pikalt maalt. Vastasin, et ei, jooksen oma kõnnikaaslasele järele tagasi lihtsalt).
Ilm oli selle treeningu heaks soodne, pilves ja palav polnud, metsas oli värske õhk. Samm ja enesetunne olid samuti head. Siiski, veidi enne teist joogipunkti oli mul jälle põiekas. Sel korral leppisin siis tädiga kokku, et ma jooksen ette, siis ei lähe meie vahe liiga suureks. Jooksingi siis korra tädil eest ära, laudadest mööda, mingi tädi laua taga veel hõikas, et tüdruk, kus sa jooksed (et no miks ei tule sööma/jooma). WC-s oli jälle keegi ees. 😃 Õnneks pikalt ootama ei pidanud, peale seda jooksin lähima lauani tagasi, võtsin banaani ja juua ning seejärel hakkasin rahuliku sörgiga tädile uuesti lähenema. Kui olin ta lõpuks kinni püüdnud, siis üks naine küsis, kas ma olen maratoni jooksja. Eriti hea on see, et hiljem sain teada, et see naine on ühe mu endise kolleegi ema ja nad olid koos rajal. Ometigi, ei näinud ma ka siis toda endist kolleegi (või ei tundnud ära). 24-kilomeetri rajale jäi kokku neli teeninduspunkti ja õnneks viimases kahes ma ei pidanud enam WC-pausi tegema. 😊
 |
Enne kolmandat joogipunkti arutasin tädiga, et ma ei julge vist juua võtta, tema soovitas mul siiski võtta. Jõin nii spordijooki kui sõin hapukurki ning ei kahetse. Rada hakkas juba kuidagi väga mägiseks kiskuma, tõusud ja laskumised vaheldumisi. Lisaks jalad hakkasid väsima, me mõlemad tundsime aina rohkem, et kõnnisamm on raskem kui sörgisamm. Viimane justkui pisut leevendas sääri. Mingi aeg enne viimast joogipunkti, kus rada veel polnud teiste jooksjatega kokku läinud, oli üks väga mudane koht. Seal asendasime sörgi kõndimisega, et ei libastuks. Kuidagi saime sealtki lõpuks läbi.
Kuna me sel korral polnud hullu panemas, mingit ajalist eesmärki polnud (olime niigi oma esialgsest oletatavast lõpuajast 4:10-4:15 pea tund aega ees), siis proovisime viimases punktis RC Colat. (Kui ma oleks hea aja peale jooksnud, siis poleks riskinud). Jook oli hea magus, aga midagi juurde see küll ei andnud. Viimase laua pealt haarasin veel paar tükki hapukurki. Tuli võtta viimane raske tõus, selle kõndisime. Rahvast oli päris palju, sest veidi enne viimast joogipunkti saime 10 km omadega kokku. Kuigi jalad olid väsinud, kõndida ei suutnud enam peaaegu üldse, aga sörkida küll, olime tädiga päris rõõmsad, et see on juba peaaegu tehtud.
Kui lõpuni oli jäänud veel viimane kilomeeter, siis sai rada kokku 5 kilomeetri jooksjatega. Rahvast oli päris palju ikka.
Sörkisime veel kergelt ning siis päris viimastel meetritel, kui olid tõus ja sirge, selle kõndisime ja ületasime koos rahulikult finišijoone. Meil mõlemal tuli lõpu ajaks 3:09:53. Mina sain 1152. koha ning tädi 1151. koha. Kuna selle distantsi lõpetas 1361 osalejat, siis päris viimasteks ei jäänudki. 😊
Otsisime omad üles ning läksime diplomite järele. Mind ja mu ema (ta osales 10 km distantsil) ootas lisaks diplomile hõbemärk. Osalesime sel üritusel viies aasta järjest. Minul polnud see kindlasti viimane kord osaleda. Kunagi tuleb ju kaks tundi sel distantsil ikkagi ära alistada. 😊
Minu järgmine võistlus on Riia maraton juba 19. mail. Kuna Riia maratoni ja Tartu maastikumaratoni vahe oli vaid nädal aega, siis maraton ongi põhjus, miks maastikumaratoni võtsin hästi rahulikult. Tegemist oli treeninguga, mille eest sain diplomi, medali, hõbemärgi .... ja järgmisel paaril päeval korraliku lihasevalu. 😃
Jooksmiseni! 😉
Kommentaarid
Postita kommentaar