Otse põhisisu juurde

Minu juubelimaraton ehk suurepärane Tartu linnamaraton 2019

Kuigi Tartu linnamaraton oli minu neljas jooksumaraton, oli Lahemaa käimismaratoni tõttu tegemist siiski minu esimese juubeli maratoni ehk viienda maratoniga. Ootasin seda võistlust väga, terve nädal oli ootusärevus, nagu läheks esimesele maratonile. Mul tavaliselt ei ole võistluseelset suurt elevust enam, lihtsalt lähen ja teen. Sel korral olid lood aga teisiti. Tegemist ikkagi kodulinnas toimuva maratoniga, lisaks tahtsin enda nahal tunda, kui raske see rada siis on, et see juttude põhjal esimeseks maratoniks ei sobi. Muidugi tahtsin joosta sel võistlusel ka head aega, eesmärk oli vähemalt alla 4 tunni, kuid sisimas unistasin uuest rekordist. Kuna ma ei teadnud, mis mu Tallinna maratoni aeg täpselt oli, siis arvasin, et pean jooksma alla 3:54:00, siis on kindlalt rekord, sest Tallinnas oli 3:54 millegagi ja täpsemalt ei mäletanud. Millegipärast ei uurinud kah.

Igatahes maraton ise oli laupäeva, 5. oktoobri hommikul. Magasin halvasti, pidevalt ärkasin üles. Äratuskell oli 6:30, aga mul oli enne juba uni läinud. Voodist välja tulin lõplikult aga alles 6:40. Ma ei olnud ammu võistlushommikul putru söönud. Sel korral aga tahtsin. Hommikusöök oli korralik - kaerapuder, keedumuna, kohuke ja muidugi kohv. Õnneks kõhu sain täis süüa ja rohkem sööki näha ei tahtnud, juba mõte söögist oli nii tunni pärast öäk. 😃

Kuna spordiriided sai juba kodus selga pandud, polnud vaja liiga vara Tartu minna. Läksime sellise varuga, et energiageele osta. Kuigi greipfruudi maitselised olid otsas, leidus seal mingit maheda maitsega puuviljasalati SiS geeli. Ostsime katseks neid (meie vormis, sest ka ema läks maratoni jooksma, isa oma tervise tõttu mitte). Geelid käes, joped kotti ja pakihoidu ning tuligi stardikoridori suunduda. Eriti tore oli see, et päike tuli välja sel kargel hommikul. Ise olin riides nii - pikad püksid, lühikeste käistega särk all, jooksu dressikas pikkade käistega peal, lisaks peapael ja kindad. Stardikoridoris tegin seda soojendusvõimlemist kaasa, et külm ei hakkaks. Võimlemine läbi, nägin 4 tunni tempomeistrit, läksin tema kõrvale. Plaan oli joosta 30 kilomeetrini selles pundis (või siis 25ndani 😊).

Nii kui start anti, sai kohe jooksma hakata. Mingit tormamist ei olnud (nagu Peterburis). Kaubamaja ees üks naisterahvas tervitas/ergutas mind nimepidi. See oli nii tore! 😊 4 tunni grupp võttis kohe oma tempo, esimene kilomeeter tuli meil 5:40. Suhteliselt jooksu alguses lehvitasime oma pundiga ühele fotograafile. Väljas oli olnud küll meie stardi ajal vaid -2°C, kuid kuna päike oli väljas, pidin ma juba teisel kilomeetril kindad käest võtma ja tasku pistma. Kindaid ma kätte tagasi ei pannudki. Aitas hoida tasakaalu, et mul liiga palav ei hakkaks. Kinnasteta oli pikkade riietega täitsa paras joosta. Teise kilomeetri aeg tuli 5:32, veidi kiire ehk, aga tundust, et tempomeister ise ka võttis hoogu maha. Kolmas ja neljas kilomeeter 5:37 ja 5:40. Minule selle grupi tempo sobis hästi, selline mõnus sörk. Teadsin, et esimese poole pean kindlalt nendega jooksma, siis ei jookse end kinni.

Esimeste kilomeetrite ajal juurdlesin oma peas selle üle, et kuna ma pean geele võtma. Mul oli 6 geeli, mäletasin, et esimene mingi km ja edasi iga kuue tagant. Arvutasin mitut moodi ja kogu aeg jäi viimane geel üle. 😃 Lõpuks jõudis mulle kohale, et geeli kilomeetrid on 8;14;20;26;32 ja 38. Üks mees, kes jooksis tempomeistri kõrval, uuris, et kas too jookseb kogu maratoni ühe geeliga. Päris nii ta ikka ei tee, tempomeister võtvat geeli igal kümnendal kilomeetril. Tegemist oli turske mehega, küllap talle aitab neljast. Mul oli kuus energiageeli (3 greipfruudi maitselist (kodust kaasa võetud) ja 3 puuviljasalati maitselist), mõlemad olid õnneks minule sobiliku maitsega, avastatud puuviljasalati oma oli vaata et paremgi.

Kui hakkasime lähenema esimesele joogipunktile, siis tempomeister seletas, et kõik peavad jooma ja grupi esimesed ärgu võtku esimeste laudade pealt, vaid tagumiste, et meil ummikut ei tekiks. Kuna ise olin küllaltki eesotsas, võtsingi joogitopsi mingi tagumise laua pealt. Spordijooki jõin ja see oli hea.

Jätkasime jooksmist, kui kaheksa kilomeetrit oli märkamatult täis saanud, võtsin esimese geeli. Vajusin vist paar sammu grupist ettepoole, kuid ega ma neil eest joosta plaaninudki siis. Peagi olin tagasi grupis. Teises joogipunktis sattusin jooma sinist spordijooki ja see oli soe! See oli lihtsalt super saada sellise karge ilmaga teeninduspunktis sooja jooki.



Enne kolmandat joogipunkti jooksime mingi pika sirge asfalti peal. Ise polnud sinna varem sattunud. Kuigi selline pikk sirge, siis õnneks ei mingi tõusu ega laskumisega. Selle sirge peal sõin mina oma teise geeli ära ja tempomeistril läks õhupall katki. Ütles, et nüüd peame ta nokamütsi järgi ära tundma. Kui joogipunkt hakkas lähedale jõudma, jooksin teadlikult grupil eest ära, et ma neist pärast liiga maha ei jääks. Mul oli nii suur põiekas, et ma pidin lihtsalt WC-s käima. Kuna joogilauad olid enne, võtsin paar lonksu juua ka igaks juhuks. Muidugi ma jäin selles punktis oma grupist maha. Kui ma WC-st välja astusin, siis sel korral... ei juhtunud midagi halba (nagu Riias), vaid jätkasin jooksu. Pidin tempot tõstma, et oma grupile järele jõuda. Jooksu aeglaseim kilomeeter oligi seesama kuueteistkümnes, sest mul oli nö sunnitud peatus, 5:58 min/km. Järgmine kilomeeter oli juba 5:02 min/km. Natuke väsitas see grupi tagaajamine, aga seal sai õnneks tempot tagasi tõmmata. Samm läks normaalseks, kergeks ning taas sai jooksmist nautida. Siit ma ei mäletagi rohkem, kui jooksmist, jooksmist ja veelkord jooksmist kuni poolmaratoni vaheajavõtu punktini. Seal tablool oli ees 1:58 millegagi, seega kenasti graafikus. Ma ei tea, kas asi oli selles, et olin võtnud kilomeeter varem geeli sisse või viimases joogipunktis (teeninduspunktid ca iga 5 km tagant) hapukurki võtnud, kuid ma hakkasin grupil eest ära vaikselt vajuma. Pealegi endamisi mõtlesin, et tahan negatiivset spliti. Lisaks mõtlesin seda, et rekordi lootus on ehk samuti suurem, kui tõsta nüüdsest tempot tasapisi, mitte 35st kilomeetrist äkki.

Maratoni teist poolt siiski jätkasin üsnagi sarnases tempos, nii neljandas kui ka viiendas joogipunktis jõudis 4 tunni tempogrupp mulle järele, kuid mina panin jälle eest ajama. Rohkem mulle järgi ei jõutud ja mina jooksin üksinda, aeg-ajalt mõnest teisest üksikust ka mööda.  30. kilomeetril oli taas ajavõtupunkt, hakkasin seal oma kella vaatama, et võrrelda, aga mul läks kogemata kell korraks pausile (arvasin, et paariks sekundiks). Minul oli veel hea enesetunne ja nautisin jätkuvalt jooksu.
Mingi aeg viis rada päris Emajõe äärde jooksma, seal Kaarsilla juures oli üks väike raske kohake üles ronimiseks, aga õnneks suht pisike see järsk tõus. Seal mu isa märkas mind, tegi paar pilti ja ergutas.



Õnneks päris ruttu tuli joogipunkt ja edasi tuli taas muudkui joosta. See rajaosa oli väga tuttav, sest poolmaratoni rada samas kohas. Minul hakkas raske mingi 34. või 35. st kilomeetrist. Jalad olid kuidagi kanged ja valusad üleni, aga kannatasin selle välja ja jooksin. Ma ei võtnud sel lõigul joogipunktis juua, ainult hapukurki ja võimalik, et see ikkagi mõjutas. Teadsin, et mul on üks geel ja kuna tundsin taas väga kerget põiekat, ei julgenud RC-Cola eelses joogipunktis lihtsalt võtta juua. Kuigi mul oli viimane energiageel mõeldud 38. kilomeetriks, võtsin selle sisse juba 37. ajal. Jalad olid nii rasked, 5 km oli veel minna ja kuidagi tuli end aidata. Pealegi teadsin, et ees ootavad veel nii RC-Cola kui ka Toomemäe teeninduspuktid. Võtsin RC-Cola punktis katseks seda koolat siis. Täitsa hea oli. Lõpp muudkui lähenes ja mul hakkas parem.



Rada viis peagi ülikooli peahoone ette ning siis tuligi see kuulus Toomemäe tõus, mis oli minu jaoks ainuke raskem osa raja profiili mõistes. Ma olen poolmaratonil mõlemal aastal kohe keeranud parempoolse kõnnitee peale, aga sel korral kõik läksid üle tee vasakule ja mina ka. Arvasin, totuke, et paremalt ei tohi äkki minna. Mäe otsas käis korralik ergutamine ja tuli tagasi üle tee minna. Isegi kui ergutuspunt poleks mind seal paremal näinud, oleksin võitnud veel mõne sekundi ajas. Mis tehtud, see tehtud. Igatahes elasin Toomemäe tõusu niimoodi üle, et mitte ühtegi kõnnisammu, jooksin.




Viimases joogipunktis mind tervitati läbi mikrofoni nimepidi. Seal veel viimased lonksud ja nüüd juba teadsin, et rajaprofiil on lõpuni välja kerge. Jooksin nii kiiresti, kui jaksasin selle lõpuosa. Jooksu kiireim kilomeeter oligi neljakümne teine ajaga 4:53 min/km. Seal Toomemäel puude vahel tahtis rõõmupisar tulla, sest tundsin, et mul läheb nii hästi ja mul oligi rekordilootus käe (või jala?) ulatuses. Kuskil oleksin veel korra valesti keeranud, aga õnneks hõigati ja läksin õiges suunas. See oli juba küllaltki lõpu lähedal. Peagi tuli see päästev punane vaip. Silmasin tablool, et 3:54 on täis, aga jõuan lõpetada kindlalt alla 3:55:00. Arvasin, et tegin selle aasta parima jooksu, aga rekord jäi Tallinnasse. Tõmbasin pisut hinge peale finišeerimist, ei jaksanud kohe medalijagaja juurdegi minna. Lõpuks ikka läksin ja sain medali kaela, pakuti veel pudel vett või õlut, võtsin vee. Seejärel pandi mulle foolium ümber. Väga hea korraldus. Teiselt poolt oleks pruunist topsist teed ka saanud, aga ma arvasin, et seal jagatakse õlut ja ei läinudki vaatama.


Peagi tuli isa mu juurde. Ütlesin talle, et hea jooks oli, aga rekord jäi ära, tema aga, et mida ma ajan. Praegu Tartus jooksin ajaga 3:54:21 (see tulemus oli Championchipsis üleval), aga Tallinnas jooksin aeglasemalt. See oli minu jaoks ikka uskumatult hea uudis! Uurisin ise ka Marthon100-st hiljem, et Tallinnas oli mu aeg 3:54:52. Enda kellaga sain Tartus aga ajaks 3:54:20 (mul oli vaid sekundiks järelikult kell pausil). Praegu kirjutan neid numbreid juba täpselt teades. Maratoni järgselt olin pigem segaduses, sest tuli oodata, kuni diplomi järele saan minna, et seal täpset aega ja kohta näha (ootasime mu ema, et siis hiljem koos minna diplomite ja finisheri särkide järele). Üks oli aga selge, olin jooksnud kindlalt uue isikliku rekordi maratonis ja selle üle uhke. Lisaks, tegin oma jooksu kindla negatiivse splitiga (ehk jooksin teise poole kiiremini kui esimese).



Võtsin pakihoiust koti, lasin paar pilti endast teha ja suundusin riideid vahetama. Pärast tegime veel Raekojaplatsil ka pilti. 😊




Elasime isaga maratoni jooksjatele kaasa, mu ema oli samuti veel rajal. Jõudis temagi lõpuks elusana finišisse. Jälgisime ka raja ääres 10 km jooksjaid, sest mu õde ja tädi olid rajal. Käisime mingi aeg emaga oma hõbemärkide, finisheri särkide ja diplomite järel. Särk oli päriselt palju ilusam kui pildil, materjal samuti hea. Hõbemärgile andis vahtraleht palju juurde. Diplomi pealt nägin ära lõpuks ametlikud andmed, maraton läbitud ajaga 3:54:21, seega rekordiparandus 31 sekundit.
Kui mu tädi ja õde olid oma 10 km jooksud lõpetanud, läksime veel suppi sööma ja teed jooma. Mulle see väga meeldib, et Tartu maratoni üritustel alati ka toitlustus sees. Peale jooksu ongi energiat ruttu vaja. 😊

Varsti suundusime ära koju ja seal pidin oma finisheri särki kohe proovima. Hoidis väga hästi. Muidugi tegin pilti kogu kupatusest - särk, diplom, medal ja hõbemärk (teisel pildil diplom, medal ja hõbemärk särgi seljapoolse osa valge ala peal).




Maratoniosa lõpetuseks siis veel pisut statistikat, enda ajaga 3:54:21 sain üldarvestuses 293. koha (552 lõpetaja hulgast), olin 39. naine (98 seast), enda vanuseklassis jooksin endale välja 17. koha (29 hulgast). 

Tartu linnamaratoni üritus - mul ei ole mitte midagi ette heita! 😊 Rada oli palju kergem kui ma arvasin (Toomemäe tõus ainuke tõeliselt raske koht). Rajal on piisavalt teeninduspunkte, kus antakse külma ilmaga leiget/sooja spordijooki. Maratoni jooksjad (läbijad) saavad Tartus endale veel finisheri särgi ka. Pakihoid oli sel aastal väga hästi korraldatud. Peale üritust võid suppi süüa. Ütleks, et Tartumaal elavatel maratoni jooksjatel kohustuslik jooksuvõistlus. Jätkuvalt üks mu lemmikutest jooksuvõistlustest Eestis. Kui mingeid terviseprobleeme ei tule, siis järgmisel aastal jälle. Mind millegipärast Tallinna maraton nii ei tõmbagi, kui see kuldsel sügisel toimuv Tartu linnamaraton.

Selleks aastaks sain ma jooksuvõistlustega ühele poole, kuid aktiivset eluviisi jätkan sellegipoolest, tegelen nii jooksmise kui ka kõndimisega (ja natuke rattasõitu kaa). Osalen jätkuvalt "5 km iga päev" väljakutses.



Jooksmiseni! 😉


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Minu tellimused Aliexpressist 2014-2016

Panen siia pildid väikese selgitusega toodetest, mis olen ostnud. Pildid panengi konkreetselt enda asjadest, nii nagu nad kätte sain.

Mu kõige esimene proovitellimus oli 16.mail 2014. Tellisin 6.35 eurot maksva siidise vööga kleidi S suurus. Minu mõõdud ongi XS/S (rohkem XS). See oli mulle paraku tiba suur ja ebaõnnestunud ost. Seda kleiti mul enam pole alleski.


Nüüd oma aliexpressi lehelt vaadates näen, et olen tellinud samal päeval kaks kleiti. Tellisin ka ühe kollase suvekleidi, maksis 7,09 eurot, samuti S suurus. See oli üks mu lemmikkleite. Panen nüüd ka paar pilti, kus mul on see kleit seljas. :)
Sellest kleidist ma jäin ilma, sest juhtus üks tobe õnnetus. Maal trügivad ikka sügisel rotid kappi, mu lemmik kleit oli mingi kurja roti poolt nii katki näritud, et pidin ära viskama. Seda toodet seal enam müügil pole ka, muidu telliks uue, vb sinise, sest tumesinine tundus ka väga ilus.




Ma olen sel esimesel korral prooviks kohe mitu asja tellinud, tellisin ka ühed sinised mugavad vaba aja…

Tartu linnamaratoni poolmaraton 7.oktoober 2017 - jooksin aja, millest ei osanud unistadagi! :)

7.oktoober oli minu jaoks tähtis päev, sest mind oli Tartus ees ootamas poolmaraton. Viimati jooksin poolmaratoni 10.septembril Tallinnas (loe SIIT) ja seal läks mul päris hästi. Tartu linnamaratonil oli mu eesmärk joosta uus poolmaratoni rekord ehk läksin püüdma aega alla 1:48 (1:47 tundus ideaalne).
Stardimaterjalid võtsime välja juba reedel.
Võistluspäeva hommik algas pudruga, see on lausa kohustuslik hommikusöök sellisel päeval. Hommikul pakkisin oma koti kokku, aga kuna ma polnud kindel, millega joosta, sai sinna riideid visatud palju rohkem kui vaja. Võtsin kaasa nii pikad kui ka lühikesed jooksuriided.
Tartus olime kohal 9:15 paiku ja nägime ära täismaratoni stardi. Vaatasime emaga natuke aega lastejookse, siis vaatasime pisut telkides ringi ning pärast seda suundusime riideid vahetama. Valisin jooksmiseks pikkade käistega särgi ja lühikesed püksid (viimane oli heade taskute pärast) ning igaks juhuks jätsin pähe ka õhukese peapaela.
Andsime oma kotid pakihoidu ning suundusimegi sta…

Kevadine Tartu ülikooli botaanikaaed ning emajõeäärne allee (palju ilusaid looduspilte!)

Käsime 26.mail õeraasuga Tartus botaanikaaias ja tagasi jalutasime läbi selle pargi, mis asub Emajõe ääres. Päike paistis ja ilm oli soe ning me klõpsisime päris palju pilte (ma see sinise kleidiga, õde punase kleidiga - meist ka ikka paar pilti☺. Panin fotod siia algse suurusega ja nad tulid päris suured, seetõttu arvutis neid pilte parem vaadata kui telefonis.

Juttu sellesse postitusse ma rohkem ei panegi, jagangi lihtsalt ka oma lugejatega neid ilusaid pilte.


Head vaatamist! ☺