Nädala alguse Eesti-Alüksne-Eesti trip ning laupäevane seiklusrikas Sigulda trip :)

Kuna ma olen oma blogi tutvustusse kirjutanud, et aeg-ajalt kirjutan ka mõnel muul teemal kui sport, siis panen siia ühte postitusse kirja ka selle nädala reisid. Ma juttu väga palju ei pane, aga kuna sai tehtud palju pilte, siis blogi tundub päris hea ja mugav koht, kuhu pildid üles panna.

Esimene reisipäev oli teisipäeval. Liikusin kaunites kohtades isa (ta autojuht), noorima venna ning ta sõbratariga. Ma arvasin, et õues tuleb väga soe ilm ja panin selga kleidi, õhtuks viskasin autosse igaks juhuks ka jooksutossud ja sokid. 

Meie esimene sihtpunkt oli Sangaste loss. 😊

Järgmisena külastasime kaunist Läti linna Alüksnet. Linna teeb kauniks väga ilus järv. Käisime ka vaatetornis seal, pilet maksab vaid 1 euro nägu ning tornis võid kasutada ka binoklit (ei pea eraldi ostma, vaid sisaldubki selle 1 euro sees). Ka seal sai tehtud ilusaid pilte. 😊

Pärast kaunilt poolsaarelt lahkumist sõime Alüksnes kõhud täis ning võtsime suuna Eestimaa poole tagasi, sest meie kolmas sihtpunkt oli Suur Munamägi. Pärast tornis käimist jõime veel Suure Munamäe kohvikus kohvi. Seal oli meile veel seltsiks üks sõbralik kiisuke. 😊

Meie viimane sihtkoht oli Taevaskoda. Tegemist on Eestis väga ilusa paigaga ning õhtul oli seal väga rahulik ja meeldiv jalutada. Kuna õhk oli jahedamaks läinud, siis paningi jalga sokid ja tossud - kusjuures mu roosakad tossud läksid heleda kleidi kokku küll. 😃

Teisipäev oli tore reisipäev, sai külastatud kauneid paiku ja koegtud, et Eestimaa on ikka ilus maa (kuigi ka Lätis on ilusaid paiku). 😊

Teine reisipäev leidis aset laupäeval (mil paljud jooksusõbrad olid kas Tartus suvejooksul või Tallinnas Peetri jooksul), mil otsustasime veeta päeva Siguldas. Me ei osanud ettegi aimata, et see päev muutub pisut probleemseks, kuid seetõttu ka veelgi meeldejäävamaks ja me jääme rohkem kui 200 km kaugusele kodust lõksu.

Päev algas väga ilusasti, parkisime auto ära ja alustasime lõbustuspargist. Alguses sõitsime alla (ma-ei-tea-mis-asjaga) Tarzani parki (ja hiljem üles tagasi ka). Sellega sõitmine polnudki väga hull, kuigi ma alguses pisut kartsin. Tegelikkuses oli see lahe! 😃

Pärast seda klõpsisime veel mäeotsas pilte, sest vaade sellest kohast on suurepärane. Telefoniga paraku jääb pildile vaade paraku palju kordi kehvemalt, kui see reaalsuses on.

Käisin õe ja ta sõbraga ka vaateratal ära - meie noored olime natuke julgemad atrakatsioone kasutama, kuigi meie ka rattal pigem lihtsalt vaatasime, kui keerutasime. Hulljuged võivad seal ka kiiresti keerutada, kui soovivad. 😃

Järgmise tahtsime minna Sigulda ordulinnust vaatama ja otsustasime minna sinna autoga. Läheme siis parklasse, istume autosse ja auto ei läinud käima ..... ja ei läinudki käima enam. Isegi meie tuttavad eestlased trehvasid olema oma reisibussiga samal ajal samas kohas ja käisid autot uurimas, aga ei saanud ka kambaga midagi targemaks. 

Me ei tahtnud oma reisipäeva samas ka täista raisku lasta ja kutsusime mu vanema venna meile Eestist õhtuks kindlaks kellaajaks Siguldasse järele. Meie saime lihtsalt veel rohkem kõndida, kui oli esialgu plaanis, sest kogu meie ülejäänud reis Siguldas oli jalgsi. Külastasime Sigulda ordulinnust, käisime Gutmani koobast vaatamas. Seejärel käisime Milli sööögikohas (asub kõrgel mäe otsas), kus sõime kõhud täis. Ma ei tea, miks peavad söögikohtades need praed alati nii suured olema, et ei jaksa taldrikut tühjakski süüa. Ka selle söögikoha juures liikus ringi üks väga sõbralik kiisuke. Pärast söömist külastasime Turaida kindlust, mis on samuti väga ilus vaatamisväärsus Lätis.

Peale Turaida külastust tegime veel ühe kohvi-ja tee pausi ning võtsime suuna lõbustuspargi ja auto suunas tagasi. Vihm oli õhu värkseks teinud, lämbus oli kadunud ja hea oli kõndida. Ühes kohas pidime veel mingi 400 trepiastet üles minema ja olimegi parklas tagasi. Auto ei läinud endiselt käima ja siis ootasime mu venda. Käisin veelkord seda kaunist vaadet nautimas ja klõpsisime õega veel mõned pildid.

Kuigi mu vend saabus Siguldasse juba poole kaheksa paiku, oli meil veel seda sekeldamist nii palju, et liikuma hakkasime vist alles veidi enne kella 10-t õhtul. Me proovisime ka autoabisse helistada, aga meie autot poleks pukseeritud üldse Eestissegi, vaid esmaspäevani oleks see Lätti jäetud. Tädi läks vennale seltsi siis ette autosse ning mina jäin isa, õe ja ta sõbraga tagumisse autosse. Lootsime, et saame auto vedada Valgani, kuid juba enne Straupet oli autol ees käsk "Stop vehicle!" Jätsime siis Straupes oma auto ühte tanklasse ning andsime ka sealsele töötajale teada, et tuleme järgmine päev järele sellele. Pidime siis kuuekesi ühte autosse minema ning veidi enne poolt ühte öösel jõudsime ilusasti koju.

Täna, mil seda postitust kirjutan, olen ise kodus, kuid vend ja isa läksid Lätisse autole järele ning üritavad auto ise Tartusse Mercedese esindusse kohale vedada. Kuigi ühest küljest oli tore ja seiklusrikas päev, kõnnitud sai künklikul maastikul üle 12 km, siis see autojama jättis oma jälje ja rikkus natukene päeva ära. Autoga oleks saanud ehk veelgi rohkem kaunis Siguldas ringi vaadata ja samas oleksime varem ja pingevabalt koju jõudnud.

Postitus tuleks ikkagi positiivselt lõpetada ja on tore, et sai veel puhkuse lõpetuseks üks reisipäev ette võetud. Kuna me saime lõpuks ikkagi koju, siis ise pääsesime lõksust ja täna "päästetakse" ka auto lõksust ära.

Päikest! 😉