Aasta alguses ma arvasin, et jooksen sel võistlusel sügisel maratoni. Elu ja oma tervis tegid aga nii, et maratoni mõte tuli maha matta (juulikuise operatsiooni, mitte koroona tõttu). Septembri alguses olin juba leppinud sellega, et ma ei saagi Tartusse jooksma minna. Kuu lõpus aga sain teada, et mul on oktoobrikusse vaja tööandjalt palju vähem päevi vabaks küsida. Tänu sellele tekkiski võimalus osaleda minu jaoks traditsioonilisel üritusel ka sel aastal (kuues aasta järjest juba😊). Registreerisin ennast poolmaratonile ning plaanisin vähemalt esimese poole rahulikult võtta. Enam-vähem reaalne eesmärk oli läbida distants alla 1:50:00. Seda pidasin enda maksimumiks, mida üritada. Väga tore oli see, et vahelduseks tekkis võimalus osaleda ühel päris võistlusel.
Laupäeva hommikul puder ja kohv sisse, lühikesed jooksuriided kaasa ning isa viis mu autoga Tartusse ära. Võtsin stardimaterjalid välja ning seejärel läksin autosse riideid vahetama (riidevahetustelgid olid ka olemas, aga eelistasin autot). Jope jätsin peale ning andsin selle alles enne starti isa kätte.
Kui anti jooksustart olin päris hea koha peal ning sain praktiliselt kohe jooksusammu sisse võtta. Kesklinnas päris alguses Margit ergutas mind raja äärest, see oli meeldiv üllatus. Esimese kilomeetri aeg tuli 5:18 ja plaanisingi, et kui suudan 5:20 tempos esimese poole püsida, ehk teisel poolel jaksan veel kiiremini joosta. Teise ja kolmanda kilomeetri ajad tulid 5:09, neljanda kilomeetri aeg 5:11. Tabasin end mõttelt, et nii kilomeetri pärast peaks joogipunkt tulema. Kuigi esimesed kilomeetrid püsis isegi pulss 160 ümbruses, siis kui see kord kõrgele läks, siis nii jooksusammul jäigi. Samas joogipunktides kõndima jäämine hakkas kohe pulssi allapoole ilusti viima. Esimene teeninduspunkt oligi Ropkamõisa oma ja jõin topsitäie spordijooki. See oli värskendav ja päris hea oli edasi joosta.
6. - 8. kilomeeter sai joostud 5:17 - 5:22 tempos, üheksanda kilomeetri aeg tuli juba 5:01, ise ei saanud arugi, et nii kiiresti oleksin jooksnud. (9. - 12. km sai joostud 4:58-5:01 min/km tempos). Rada kulges üle pika silla praktiliselt Eedeni keskuseni (ma ei tea selle silla nime 😀) ning siis tuli Annelinna teeninduspunkt (10 km sai seal täis), millele järgnes silla alt jooksmine. Selle joogipunkti järgselt on rada alati kuidagi hea ning mõnus on joosta. Peale seda, kui olime veidi Anne kanali äärest jooksnud ning jalakäijate silla alt samuti läbi jõudnud, nägin lõpuks ühte fotograafi. Naeratasin ja lehvitasin ning jätkasin rõõmsalt jooksmist. Mina nägin üldse sel aastal fotograafe rajal väga vähe. Samas leidsin tänu nähtud fotograafile päris normaalse pildi endast. 😃
Plaanisin joosta teise poole nii, et kõik kilomeetrid alla viie minuti, aga paraku nii väle ma siiski polnud. 13. - 17. km said kõik joostud üle viie minuti (aeglaseim 5:10). Enne supilinna toitluspunkti jooksin mööda mingist mehest, kes kommenteeris, et ma jooksengi temast mööda. Mina pidasin inimest täiesti võõraks, et miks suhtub minusse nagu tuttavasse. Alles järgmine päev tuli välja, et ma tööl puutun vahel harva selle inimesega kokku. 😀 Igatahes mul oli juba nii palav, et mõtlesin enda kastmisele, mida ma siiski ei teinud, sest ei soovinud sügistuulega külma saada. Piirdusin lihtsalt korraliku topsitäie spordijoogiga. See oli kosutav, sest kuna olin juba kiiremini jooksnud, siis pingutus oli enesetunde raskemaks teinud. Kuna lõpuni oli jäänud vaid natuke üle 6 km, siis tuli vastu pidada ja edasi pingutada. RC Cola punktis võtsin seda jooki ka, et näha, kuidas mõjub.
Igatahes enne ülikooli peahoone ette keeramist oli mul hoopis kätes imelik surin ja võtsin hoos natuke tagasi sellepärast. Ülikooli ees nägin isa, kes mind ergutas ja edu soovis ning soovitas samuti enne Toomemäe tõusu natuke tagasi hoida. Õnneks see surin kadus enne Toomemäe tõusu algust, läksin rahulikul sörgisammul edasi. Veidi enne tõusu lõppu Margit taas ergutas mind. Peale seda läksin veel tõusu peal paarist inimesest mööda. Kui see raske lõik kord lõppes, siis pööre paremale ning viimane joogipunkt. Võtsin taas spordijooki ning jätkasin jooksmist. Toomemägi oli nii ilus päikesepaistelise ilma ja oma kollaste lehtedega. Lootsin viimased kilomeetrid joosta alla viie minuti. 19. ja 20. tulid siiski mõlemad ajaga 5:05 (19. arusaadav, et selline tempo). Veidi enne lõppu tuli joosta veel kõnniteel, sest ei tahtnud munakiviteele minna. Vaatasin, et seal kitsa koha peal ei hakka ühest ees jooksvast mehest mööda pressima. Lõpuks saabus punane vaip ja läbi mikrofoni hõigati, et ergutage ja see rajaäärne rahva ergutus oli kuidagi väga tore.
Kui ma olin paar sammu punasel vaibal juba ära teinud, alles siis nägin, et 6 sekundit on ajani 1:48:00, kuigi kiirendasin, siis finišeerisin ajaga 1:48:01. Eesmärk finišeerida ajaga alla 1:50:00 sai ilusti täidetud (kuigi see 1 sekund 😂). Sain armsa medali kaela, lasin endast paar pilti teha (kuigi tundsin, et ma ei jaksa naeratada, et nii läbi olen) ning käisin diplomi järel. Seejärel läksin autosse riideid vahetama. Mul oleks olnud võimalus ka toidutalongi alusel sööma mina, aga isa oli minu tõttu linnas niigi 3 tundi passima pidanud ja sõitsime koju. Kodus sõin kõhu täis ja väsisin varsti nii ära, et tegin tunniajase uinaku. Trepist oli samuti see päev valus käia. Järgmine päev polnud trepist käimine enam probleem.
Kommentaarid
Postita kommentaar