Ilmselt see postitus väga pikk ei tule, sest 10 km on lühike jooks. Võistluse eripära võrreldes teistega ongi see, et stardiajaks oli 23:59.
Põlve tõttu mõtlesin, kas üldse võistlema lähen, sest kodus oli isegi kell 10 õhtul põlv tundlik. Võtsin õnne peale ibuka sisse ja otsustasin siiski proovida.
Elvasse jõudsime vast mingi tund enne võistluse algust, saime stardimaterjalid napilt enne pikka järjekorda kätte. Nägime ka seda, et kohad said täis ning kõigile, kes tulid registreerima koha peale, kohti ei jagunudki.
Stardikoridoris üritasin minna kepikõndijatest ettepoole, aga sattusin liiga ette. Mul ajalist eesmärki polnud, lasin isegi peale starti osa inimesi endast mööda ja hakkasin rahulikult jooksma. Esimese kilomeetri aeg tuli 6:53. Kuigi ajalist eesmärki polnud, tundus see liiga aeglane. Hästi natuke sai tempot tõstetud ning teine kilomeeter tuli 6:18, kolmas juba 6:08 (kiireim kilomeeter). Oli mingi tõusuke pehmel pinnasel, mida võtsin päris hästi. Sellele järgnes laskumine, mis mu põlvele absoluutselt ei meeldinud, väga ettevaatlikul sammul pidin liikuma, põlvel oli veidi valus.
Mingi aja pärast viis rada õnneks asfaltkattele tagasi ning põlvel läks paremaks. Esimene joogipunkt tuli kuidagi äkki, hämaras oli raske märgata. Jõin spordijooki ja jätkasin jooksmist.
Joostud sai vaheldumisi nii asfaltil kui ka pehme kattega pinnasel, viimane ei sobinud üldse aja jooksmiseks, vaatamata küünaldele oli pime ja sammuma pidi ettevaatlikult. Kui rada juba Arbimäele viis, olin korra segaduses, kas peab mimena üle sebra või keerama Pikale tänavale. Tuli keerata Pikale tänavale, sest seal oli paari jooksja selga näha. Selle koha peal oleks võinud olla teeviit või rajasuunaja. Teine joogipunkt tuli samuti ootamatult, kuigi jooksin rahulikus tempos, siis ometigi pidin paar sammu tagasi astuma, et juua saada. Arvasin, et rajal on üks joogipunkt, aga õnneks oli neid kaks.
Kui jooksu lõpp hakkas lähenema ning suundusin Arbi järve ringile, pidin tempot maha võtma. Põlv oli hell. Üks noorpaar jooksis mu ees ja vaatasin, et ei saa kiirendada. Sörkisin peaaegu terve ringi nende seljataga, kuid lõpuks läksin ikka mööda. Enne Kesktänavale keeramist tuli veel väga hämarast kohast läbi joosta, seal olid küünlad küll, aga ikkagi samm pidi ettevaatlik olema. Kuna mul polnud sel korral põlve tõttu ajalist eesmärki, siis sellise koha peal tundsin, et see on tõeline ööjooks öösel, kuid kui tervena olles aega joosta, tahaks siiski paremat valgustust.
Kesktänavale jõudes tuli veidi veel joosta, keerata Raudteejaama juurde ja finišialast läbi joosta. Sain ilusa medali kaela, võtsin pudeli vett ning läksin omade juurde. Nii mu vanemad, tädi kui ka Kati olid kõik enne mind juba lõpetanud. Mina sain endal lõpujaks 1:05:51. Ilmselgelt mu aeglaseim tulemus 10-kilomeetrisel võistlusel ja ometigi olin õnnelik ja rahul, et selle läbi tegin.
Pildi tegemiseks tundus raudteejaamas liiga pime. Suundusime auto poole, mis oli eemal. Siiski, märkasin Pargi tänaval väga head tänavavalgustust ja saime paar pilti teha (ma sini-must-valge särgiga).
Medalit pildistasin järgmisel päeval.
Sain sel võistlusel üldarvestuses 315. koha (395 seast), olin 130. naine (188 hulgast), enda vanuseklassis sain 92. koha (137 seast). Vähemalt ei jäänud kuskil päris viimaseks. 😃
Võin etteruttavalt öelda, et kodus jooksin järgmisel päeval juba veidi paremas tempos kui südaööjooksul, sain osa kilomeetreid juba alla kuue minuti (Elvas oli keskmine 6:34 min/km).
Hetkeseis on selline, et vist ikkagi saan oma maratoni Peterbruis 30. juunil ära joosta. Ajalist eesmärki taas pole, oluline on see 42,2 km läbida ja sel korral tervena finišisse jõuda.
Jooksmiseni! 😉
Kommentaarid
Postita kommentaar