Nii uskumatu, kui see ka pole, nüüdseks olen läbinud oma elu esimese jooksumaratoni. Püüan siiski alustada algusest. Maratoniks valmistumine oli põhjalik, jooksukilomeetrid kasvasid iga kuuga, augustis jooksin juba 201 km. 3 nädalat enne maratoni tegin omal käel 35-kilomeetrise jooksu, mis õnnestus samuti hästi. Kaks nädalat enne maratoni haigestusin ning hirm oli nahas, et kas kogu mu aastapikkune treenimine läheb lihtsalt luhta. Õnneks nii karm asi polnud, maratoni nädalal alustasin uuesti jooksutrennidega ning pühapäeval olin juba Tallinnas stardis.
Mul oli närv sees juba laupäeval, maratonieelsel päeval. Jälgisin 10 km otseülekannet ja elasin tädile ja täditütrele kaasa (viimasel oli see esimene jooksuvõistlus). Laupäeval sõin korralikult. Kuigi õhtul läksin varem voodisse, oli uni sellegipoolest halb. Eks maratoninärv oli see.
Pühapäeval 4:30 äratus ja kell 5:00 hommikul asusime teele, mina ja ema esimesele jooksumaratonile, isa viiendale (jooksu)maratonile. Hommikusöök oli korralik ning teel olles sai veel pisut söödud. Tallinnas panime jooksuriided selga ning saime mu tädiga kokku. Tema viis meid võistluskeskusesse. Kuna võistluskeskuses oli aega, sai veidi niisama ringi vaadatud ning peagi suundusime stardikoridori. Väga tore on see, et õnnestus veel näha nii mõndagi kaasjooksjat, kes edu soovisid, sh blogijat Margitit, kellele ma postituste alla küll ennustust ei teinud, aga oma peas arvasin, et ta püüab 3:45, mitte 3:30 tempot, kuid samas, et mine tea, äkki paneb hullu ja parandab taas isiklikku 25 minutiga.
Sain isaga samasse stardikoridori, teine stardigrupp 301-1000. Arvasime, et 4 tunni tempomeistrid on selles grupis. Koridoris aga seisime täpselt 3:30 õhupallide taga. 3:45 tempomeistrid ilmusid ka samasse gruppi ning 4 tunni omad olid üldse järgmises grupis. Me tahapoole muidugi ronima ei hakanud, otsustasime, et rahulik algus ja laseme nii 3:30 kui ka 3:45 grupid endast mööda joosta.
Sain isaga samasse stardikoridori, teine stardigrupp 301-1000. Arvasime, et 4 tunni tempomeistrid on selles grupis. Koridoris aga seisime täpselt 3:30 õhupallide taga. 3:45 tempomeistrid ilmusid ka samasse gruppi ning 4 tunni omad olid üldse järgmises grupis. Me tahapoole muidugi ronima ei hakanud, otsustasime, et rahulik algus ja laseme nii 3:30 kui ka 3:45 grupid endast mööda joosta.
Peagi anti start ning mu esimene maraton, 42,2 km võiski alata. Isal oli esialgne plaan, et toetab mind 25 kilomeetrini ning seejärel tema tõstab tempot ja läheb ära oma rada. Alguses jooksimegi siis rahulikult, esimene kilomeeter ajaga 5:55 sai vaat, et liigagi aeglane. Kohe esimesel kilomeetril möödusid meist ka 3:45 esimesed õhupallipoisid. Teise kuni neljanda kilomeetri jooksime heas 5:38-5:39 min/km tempos ja ma enam ei mäleta, kas alles siis või veel hiljem möödusid meist 3:45 tagumised tempomeistrid. Me pidasime neid enda tempo põhjal 4 tunni "jänesteks," aga üks kaasjooksja ütles meile, et nad jooksevad täpselt 4:41 min/km. Kuna ma suutsin ise joosta isa antud tempoga, siis tõdesin, et kui ma (me) neid päris järele ei lase, siis tulebki maraton alla 4 tunni. Iseasi, kuidas ma vastu pean. Kartsin, et kui enamikul tuleb haamer, äkki tabab ka mind lõpus ja siis kartsin kiiremini joosta.
Viies kilomeeter tuli meil ajaga 5:49, aga sinna jäi esimene joogipunkt, mis võttis veidi aega ära. Spordijook oli seal laudadelt otsas, tuli veega leppida (ülejäänutes jagus spordijooki ka meile). Lootsime küll, et esimene teeninduspunkt tuleb juba varem.
Minu Endomondo andmetel on kuuendast kümnenda kilomeetrini olnud kõikuv tempo 5:12-5:41 min/km. Kümnendal kilomeetril võtsin ära oma esimese geeli (olin kolm enda Sys energiageeli kaasa võtnud). Mäletan veel, et isa uuris, kuidas mul enesetunne on, vaimselt oli nagu hea, samas vasaku jala säär polnud hea. Mingi aeg pärast geeli tarbimist läks paremaks.
Maraton on nii pikk, et edasi ma muudkui jooksin, jooksin ja jooksin, igas teeninduspunktis tankisin end. Esimeses geelipunktis haarasin kogemata 2 energiageeli, mis tuli mulle kasuks. Ma oleks alates 18 kilomeetrist võtnud oma geelid iga 8 km tagant, aga nüüd sain tihedamalt võtta.
Poolmaraton sai täis alla kahe tunni, olime isaga kenasti alla 4 tunni graafikus.
Kuskil 27 kilomeetri kandis tundsin kerget raskust, võtsin energiageeli, mis taas aitas. Kokku sõin üldse rajal 3 geeli asemel 6. Jooksu teises pooles juhtus ka selline tore asi, et maratoonarid enam ei möödunud meist. Olime vahed sisse jooksnud ja oma tempoga hakkasime vaikselt teistest jooksjatest mööduma. Nö kolmekümnendates kilomeetrites (30-40) sõin 2 viimast geeli, et ikka seda haamrit vältida.
30 kilomeetrist pidavat maraton algama, mul vist algas ka, aga, positiivses suunas! Viimastel kilomeetritel oli mul jõudu, jaksu ja tahet kohe väga palju, me tõstsime tempot ja mida finišile lähemale, seda rohkem maratoni jooksaid meie seljataha jäi. Maratoni on tõepoolest võimalik nautida, kui oled üle sellest, et sinust alguses mööda joostakse. Sina valid oma tempo ja lõpuks jooksed selle vahe tagasi. Kuskil 37 kilomeetril vist ütlesingi isale, et minu poolest võime veel tempot tõsta, aga kuna tal oli natuke raskem (nagu isegi loete, ta ei jätnud mind 25. kilomeetril maha), siis jooksime koos meile sobivas tempos. Ometi maratoni jooksjaid meist ei möödunud. Minu selle jooksu kõige kiiremad kilomeetrid olid 41. ajaga 5:06 ja 42. ajaga 5:02 (minu Endomondo andmetel).
Igatahes, kui viimasel kilomeetril tuli see munakivitee, mis mulle jooksjana ei meeldinud (silmale muidugi ilus vaadata), leppisime isaga kokku, et finišeerime koos. Ma veel otsisin munakiviteel plaate, (sest ülekandest eelmine õhtu nägin, kui munakivi vältimiseks astuti plaatidele), et oleks ehk jalgadele lõpp ohutum, aga tuli selle kauni vanaaegse teega siis leppida.
Finišisirgele keerates pidin nutma hakkama, kurgus oli klomp ja silma võttis märjaks, ma oleksin kiirendada isegi jõudnud, kuid ei hakanud. Mul oli isaga, kes mind terve maraton toetas ja tagant utsitas kokkulepe ning sel hetkel olin mina talle toeks, et ma teda ei jäta. See tegi mu jaoks selle emotsiooni veel võimsamaks. Üritasin pärast finišeerimist siiski mitte päris nutma hakata ja sain medali kaela. Olin rahul, õnnelik, isale väga tänulik ja enda üle uhke, et sellise hullusega hakkama sain.
Uskumatu, aga ma suutsin seda, jooksin oma esimese maratoni 42,2 km läbi. Ma pole rattagagi kunagi nii palju korraga vändanud. Ma jooksin esimese maratoni ajaga 3:55:15 (neto 3:54:52) ehk alla 4 tunni. Ma suutsin oma esimese maratoni läbida negatiivse splitiga ehk jooksin teise poole kiiremini kui esimese. Sellega oli hakkama saanud vaid 8 % maratoonaritest (Viide), mina oma isaga nende hulgas.
Pärast jooksu puhkasime finišiala läheduses, ootasime mu ema. Olin nii väsinud, et ei jaksanud piltegi kohe teha. Jooksin maika ja lühikeste pükstega ning see oli hea valik. Mina ei määrinud end kuskilt vaseliiniga, ma ei teipinud end mitte kuskilt ja ma ei kahetse, sest mitte kuskilt midagi ei hakkanudki hõõruma.
Kui olin veidi taastunud ja kuiva särgi selga pannud, siis sain alles mahti pildi tegemiseks (olgu, jooksusärgiga sai ka paar pilti tehtud, aga ma neil liiga ebafotogeeniline). See pilt, kus kuivad särgid seljas, medalid kaelas, töö tehtud, sobib juba lugejatele jagamiseks. 😊
Rääkides veidi veel statistikast, siis jooksin endale välja 1004. koha (2491 lõpetajat) ning 612st naisest olin mina 157 kohal. Enda vanuseklassis olin 95. kohal. Võttes arvesse asjaolu, et Tallinnas jooksid paljud naised teistest riikidest ning minu vanuseklassis ongi väga tugevad (kiired) jooksjad võin ma oma tulemusega rahule jääda küll. Ma olengi! minu eesmärk ja unistus oli oma esimene maraton alla 4 tunni ning sellega sain ma suurepäraselt hakkama.
Kas see jäi ühtlasi ka mu viimaseks maratoniks? Kindlasti mitte! Muidugi ei hakka ma mingi 10 maratoni aastas jooksma, aga 2-3 tundub täitsa paras. Käesoleval aastal ma muidugi ei jookse neid rohkem. Püüan maratonist saadud väikesest vigastusest jagu saada ning oktoobris ees ootavaks Sigulda poolmaratoniks end vormi saada. Ma ei tea küll täpselt, kuidas ma enda jalga maratoni ajal vigastasin, sest jooksmise ajal oli kõik hästi. Probleem tekkis alles paar tundi pärast finišeerimist. Loodan tõesti, et paranen ruttu, aga munakiviteed mulle ikkagi ei meeldi jooksmiseks. Vaatamata vigastusele ma ei kahetse maratoni läbimist, olen õnnelik ja endaga rahul, et selle läbi tegin.
Jooksmiseni! 😉
Kommentaarid
Postita kommentaar