11. augusti õhtul toimus Läti jooksusarja Bigbank Skrien Latvija kuues etapp. Kuna mina kevadel Daugavpilsi etapil ei osalenud, siis minu jaoks oli Kuldiga viies etapp selles sarjas. Sari ise koosneb kaheksast etapist ning tabeliarvestus toimub viie parima tulemuse arvestuses (minul poolmaratonid, aga 10 km jooksjatel lähebki 10 km etapid kirja jne).
Kuna jooksu start oli kell 18:00, siis sel korral polnud vaja hotelli võtta. Kodust startisime 10 paiku. Kui mul poleks olnud eelnevalt öövahetust, siis oleksime 8 startinud ning veidi linna uudistanud. 5 tundi sain siiski magada, veidi tukkusin ka autos ning sain end välja puhata küll.
Kuldiga saabusime poolteist tundi enne starti, parkisime auto ära ning läksime võtsime võistluskeskusest stardimaterjalid välja. Kuna auto oli võistluspaigale lähedal, siis sai korra veel auto juures käidud end jooksuks ette valmistamas ning seejärel suundusime võistluskeskusesse tagasi.
Kaks pilti, kui stardini oli veel tund aega jäänud:
Stardiajani ootamine läks üllatavalt kiiresti, küll oli vaja pakihoidu minna ja siis WC-s käia. Stardikoridori jõudsin mingi 2 minutit enne starti. Alguses mõtlesin seal koha peal seista, aga siis nägin, kuidas üks inimene otsib paremat kohta, pugedes inimeste vahelt läbi. Tegin tema järel samamoodi, olles lõpuks 1:50 grupi eesotsas. Tundub, et sain hea koha. Kui stardipauk anti, sain praktiliselt kohe jooksusammu sisse võtta.
Esimesel kilomeetril seljatasin juba 1:50 tempomeistrid lõplikult. Esimese kilomeetri aeg tuli ka 4:48. Kuna tahtsin head aega joosta ja enesetunne oli hea, siis teise ja kolmanda kilomeetri ajad tundusid isegi veidi liiga kiired mulle - 4:37 ja 4:36. Kuigi rada oli ilus, jooksime vanaaegses linnas (hooned olid ka kõik vanad, isegi tavalised majad), siis paraku pidime ka munakivi teel jooksma. Ühes kohas, kus jooksime üle silla, seal teeääres oli kõnnitee ning keskel munakivi tee.
Esimesel ringil olin sunnitud jooksma keset munakivi teed, sest seal oli rohkem ruumi. Sel hetkel jooksid meiega koos ka 10 km jooksjad (neil 2 ringi, poolmaratoni omadel 4 ringi). Õnneks pärast silda läks tee paremaks, jooksime pikalt edasi, kuni tuli ümber pöörata ja tagasi joosta. Tagasi tuli samuti üle silla joosta, siis olime teisel pool teed, sain joosta nüüd juba ääres, kus oli mugavam ning imetlesin korra jõge ja seda, et sealt veejoad alla langevad, nagu pisike kosk. Pildi tegemisele energiat ei raatsinud kulutada. Peagi tuli esimene joogipunkt (esimesel ringil 1, ülejäänutel neid 2) ning taas oli neil ainult vesi. Eks jõin siis seda ning kastsin end samuti sellega.
Pärast seda oli väike kitsas tõusuke, seejärel keerasime mingile suuremale teele, kus naistekoor laulis tee ääres väga ilusasti. Nende koori juurest keerasime veel paremale, seal sai mingisugusel kohvikute tänaval joosta. Jooksime viitade järgi Kurzemest Latgalesse (ma ei tea, kas kirjutasin grammatiliselt korrektselt need nimed). Selle teelõigu peale jäi veel mingi tüdrukute bänd, kes puhusid pasunat. Varsti sai taas ära keeratud ning siis veel tee ääres mängis mingi poistebänd trummi. Ehk väikese ringi peale 3 bändi ergutamas, lisaks kuskil lasti veel muusikat plaadilt.
Peagi pärast seda trummarite bändi keerasime tagasi stardipaika, tuli uuesti joosta üle stardijoone, tablool oli ees 25:25 (kuna ring oli veidi üle 5 km, siis oli veel eeldus heaks ajaks, aga 3 ringi oli veel ees).
Teisel ringil lihtsalt jooksin, ruumi oli juba veidi rohkem, sest inimesi oli hõredamaks jäänud. Selle sirge peal, kus oli ümberkeeramise koht, nägin veel silmapiiril 1:40 tempomeistreid. Ma väga hullusti polnudki neist maas. Tagasi joostes nägin, et teisel pool 1:50 grupist olen piisava edumaa saavutanud ja peaksin alla 1:45 küll ära jooksma. Veidi enne teise ringi lõppu sõin oma energiageeli ära ning kolmanda ringi alguses sain sellele vett peale juua. Kusjuures see lõik, kus üks tee viis finišisse ja teine järgmisele ringile, seal olid tee ääres järjest prügikastid ja tänu sellele ma ei pidanud oma tühja geelipakki enam kaasas kandma, vaid sain ära visata. Joogitopsid võin jah selleks ette nähtud alas maha visata, aga oma isiklikku rämpsu ma ei suuda. Tihtipeale jooksengi tühi pakend taskus edasi, kui muud üle ei jää.
Kolmandale ringile minnes unustasin tabloolt aega vaadata. Meid, jooksjaid, oli palju hõredamaks jäänud. Korra mõlgutasin mõtteid, et ma kuskil valesti nüüd ei keeraks, kui nii üksi olen. 😃 Seda ohtu siiski polnud, sest alles sel ringil panin tähele nooli ja rajamärgistust, mis oli väga hästi neil korraldatud. Kolmandal ringil mul silla peal edasi joostes hakkas veidi pistma ning tõmbasin tempo pisut rahulikumaks. Ümberpööramise koha peal püüdis isa, kes oli stardikoridoris halvema positsiooni peal, mu kinni.Ta veel julgustas mind, et ma alla ei annaks. Üritasin veidi temaga koos joosta, kuid jäin siiski natukene maha. Mingi aeg polnud meie vahel kedagi ja vahepeal oli meie vahel mitu inimest. Samas, kui oma pistmisest sain võitu, läks jooks mu jaoks paremaks tagasi.
Viimasel ringil oli minu ja isa vahel 2 meest ja 2 naist. Kuna mul enesetunne oli taas hea, kastsin ka veel end joogipunktis, siis ütlesin endale mõttes, et viimane ring ja ainult 5 km, sa suudad selle küll kiiresti joosta ja hea tulemuse saada. Kusjuures ma saingi sellest jõudu, üks naine veel vahepeal võistles minuga, aga sain ka temast mööda. 18 kilomeetri täitumisel ütles Endomondo, et olen jooksnud ühe tunni ja kahekümne viie minutiga (tegelikult veel 51 sekundit otsa panna) ning sellest hetkest mulle tundus, et tuleb lõpuks ometi ametlik uus poolmaratoni rekord. Ma tundsin endas jõudu ja muudkui jooksin. Viimasel kilomeetril püüdsin taas isa kinni. Kuna tal tervis veidi jamas, siis ta ütles, et ma tema kõrvale ei jääks ja läheks oma teed. Lõpusirgel panin veel gaasi põhja ja Endomondo näitas siis, et 21,44 km ajaga 1:42:07. Finiši juures ma küll tablood ei näinud, aga tundus, et uus rekord tuli päriselt ja see tuligi!!!
Lõpuks ometi suutsin üle lüüa eelmise aasta Tartu linnamaratoni rekordi 1:43:37. Minu uus poolmaratoni ametlik rekord on 1:42:10. Parandasin oma tulemust üle minuti. Olin väga rahul, mu eesmärk oli joosta Kuldigas hea aeg, vähemalt alla 1:45, sest 1:43 tundus pisut helesinine unistus. Lõpptulemuseks oli aga lausa 1:42:10.
Pärast finišit sain medali kaela ja anti ka kilekotike veega. Mu jalad olid korra nii läbi, et ma otsisin lähima pingi ja istusin. Mulle tuldi järgi ja anti veel 2 jogurtit ka. Võtsin kiibi jala küljest ära ning vahetasin riided ära. Tädi oli 10 km jooksu juba ammu lõpetanud ning peagi lõpetas ema oma poolmaratoni. Sõime veel kaerahelbeputru (kusjuures see läks väga hästi sisse mulle) ning kuulasime seni bändi, kes seal esines.
Medal oli taas uhke, neil on sel aastal iga medali tagumisel küljel vastava linna vaatamisväärsus. Ma ise arvan, et Läti100 pärast neil see aasta nii uhked medalid.
Kahjuks ei jäänud aega, et linna niisama pisut uudistada ja pilte teha, võin vaid öelda nii palju, et armas pisike vana-aegne linnake on see Kuldiga.
Kuldiga poolmaratoni tulemustest rääkides, siis oma ajaga 1:42:10 sain üldarvestuses 136. koha (331 lõpetajat), olin 15.naine (87 naist lõpetas) ning enda vanuseklassis jooksin endale välja 11.koha (56 lõpetajat minu vanuseklassis).
Selles Läti jooksusarjas, kus on tulemus kirjas 366. naisel, olen mina hetkel 8.kohal, olles viiel etapil osalemisega kogunud 3834 punkti. Enda vanuseklassis olen kirjas küll neljandal kohal, aga mul on hetkel punkte täpselt sama palju nagu kolmandal kohal ehk võin öelda, et hetkel jagan kolmandat kohta ühe osalejaga. Minu vanuseklassis on tulemus kirjas 255. osalejal. Kuna 2 etappi on veel ees ja ma ühel ei osale, siis ma suure tõenäosesega kolmandat kohta jagama ei jää. Küll aga oleks seegi super, kui jääksin esikümnesse. Siguldas on oktoobris selle sarja viimane etapp ning seal olen kindlalt kohal.
Valmiera etapp jääb mul vahele Tallinna maratoni pärast, sest ei lähe nädal pärast esimest maratoni 21,1 km jooksma. Tallinnani on täpselt 4 nädalat jäänud ning nüüd keskendun sellele treenimiseks.
Kusjuures käesoleval aastal ongi mul ees veel vaid kaks kindlat võistlust - Tallinna maraton ja Sigulda poolmaraton.
Jooksmiseni! 😉
Kommentaarid
Postita kommentaar