Kuna mul on 9. septembril Tallinnas ees oma elu esimene täismaraton, siis tuli ette võtta nii kolm nädalat varem üks eriti pikk ja tõsine jooks. Mul oli esialgu plaanis see jooks ära teha esmaspäeval, 20. augustil. See oleks olnud minu viis tähistada Eesti taasiseseisvumispäeva. Paraku ilm oli liiga vastu, Lagujal sadas päev otsa tugevat vihma. Teadsin, et mul pidi teisipäev samuti vaba olema ning kuna nädala teiseks päevaks prognoositi siia paremat ilma, siis jäigi see kõige tõsisem jooksutrenn teisipäevale.
Tean, et blogija Margit tegi oma 3-tunnise jooksu esmaspäeval ära (see lihtsalt kokkusattumus, et mõlemal see plaan esmaspäeval). Üks kahest, kas Tartus oli siis veidi parem ilm või on Margit heas mõttes natuke (jooksu)hull (ära pahanda onju, kui lugema trehvad). 😊
Minu pika jooksu plaan oli selline, et joosta natuke kiiremini maratoni tempost, et maraton saaks selle arvelt lihtsam olema. Kui end Tallinna maratonile registreerisin, siis arvasin, et hea, kui suudan esimese maratoni 4:20:00-ga ära joosta, sest esimest maratoni ei jookse ju nelja tunniga. Mu isa esimese maratoni aeg oli veidi alla 4:20:00 ning teades, et olen temast natuke aeglasem, olen mõelnud, et 4 tundi püüdes lähen end tapma. See on esimene maraton ikkagi. Kuigi isa oli eelmisel aastal enne maratoni pikalt vigastatud, minul õnneks selle koha pealt probleeme pole. Ometi, mida maratonile lähemale, seda enam mõtlen 4 tunniga ära joosta.
Mu kiirus on sel aastal palju arenenud, viimasel poolmaratonil jooksin pea kõik kilomeetrid alla viie minuti. Maraton 4 tunniga tähendaks kilomeetri aegu 5:45 kanti, see peaks olema mu võimetele vastav.
Oma 35-kilomeetri jooksus püüdsin hoida 5:30 min/km tempot. Väljas oli jooksma hakates 18 kraadi sooja ja päike paistis. Seega riietuseks valisin maika ja lühikesed püksid. Nii uskumatu, kui see mõnele ka ei tundu, jooksusokkidena kasutan odavaid värvilisi New Yorkeri sokke (5 paari 4,95 euri komplektis), sest need on minu jaoks kõige mugavamad. Jalanõudeks valisin oma võistlusjalanõud ehk punased Mizuno tossud. Arvasin, et pika jooksu puhul see hea valik ja võin öelda, et oli jah.
Kuna jooksurada oli koduradadel, siis lisaks kaasaskantavale joogipudelile, saime jätta (ema oli ka jooksmas oma pikka jooksu samal ajal) tagavara pudelid enda teeotsa. Vaevalt, et lugejad seda Laguja kanti tunnevad, aga rada oli selline, et kõige pealt jooksen postkasti juurest ühe järveni ja tagasi (see kokku 500 m), siis jooksen edasi Laguja ristteele ja sealt esialgu Kääni poole (kodutee otsast veidi üle kilomeetri), sealt tagasi joostes keerasime asfalti suunas ja jooksime Päidlasse välja ning Päidlast koju on 6 km. Rada oli kaks sellist pikka ringi ning kolmandal ringil tiirutasin vaid Kääni ja Laguja kandis, kodust maksimaalselt 2 km kaugusel.
Esimene ring - alustasin rahulikult ja püüdsin tasapisi oma rütmi üles leida. Samas, alguse kilomeetrid kiskusid väga ebaühtlaseks. Esimese kilomeetri aeg oli 5:30, teisel 5:26, kolmandal 5.42. Jooksu kõige aeglasem oli viies kilomeeter ajaga 5:52. Kuigi enesetunne oli väga hea, siis isa, kes meid rattaga saatis, soovitas mul veidi tempot tõsta ning siis sõitis ettepoole veidikeseks emale seltsi (erinevate tempode tõttu alustas ema pisut enne). Suutsin tempo saada päris heaks, kuuenda kuni kaheksanda kilomeetri ajad jäid vahemikku 5:23 - 5:35. Päidla poolt tagasi joostes tempo läks korra iseenesest veidi kiiremaks kui planeeritud. Selle jooksu kiireim kilomeeter oli üheksas ajaga 5:08. Kui mul esimese ringi keskel oli keskmine tempo 5:40 min/km, siis ringi lõpuks sain selle 5:30 peale.
Esimesel ringil tagasi joostes juhtus veel see, et vihma hakkas veidi liiga tugevalt sadama ja tuul puhus vastu. Isal hakkas ka juba rattaga külm, ta hakkas kodu poole sõitma, sest palusin ka endale teise särgi tuua. Juhtus aga nii, et nägin, kui isa sõitis ema kõrvale ja päike tuli tagasi välja ning minul polnud enam külm. Seega polnud mulle teist särki enam vaja. Esimese ringi lõpus olin sunnitud tegema korra pausi, sest pidin kodus WC-s käima. Kartsin, et nüüd läheb kätte saadud tempo sassi teisele ringile suundudes.
Teine ring - haarasin selle ringi jaoks suurema joogipudeli ning sain oma tempo kohe kätte tagasi. Päike paistis ja soe oli. Ise mõtlesin, et juba enne selle ringi lõppu olen jooksnud rohkem kui kunagi varem. Seda ringi joostes jõin juba rohkem (joogiks oli Arctic Sport spordijook) ning veidi enne poolmaratoni täitumist isa andis mulle energiageeli. Kuigi jõuvarud polnud veel otsas, siis see oli hea ja tuli õigel ajal, et ma ootamatult ära ei väsiks. Tuli ju järjest tõuse hakata võtma. Muide poolmaraton sai täis enne aega 1:55:00 ja see siinsetel radadel väga hea aeg. Kiskus juba sinnapoole, et kolmveerandmaraton ehk 32 km (tegelikkuses küll 31,66 vist 3/4 maraton) läbin alla 3 tunni ja samas ajaliselt ma vähem pingutada ei soovinud, sest Tallinnas ootab ees 4 tundi pingutamist. Isa, kes aeg-ajalt saatis ja ergutas mind, aeg-ajalt ema, soovitas mul joosta üldse 35 km. Temal seljataga mitu maratoni ja ütles, et kui ma suudan 35 km siinsetel radadel ära joosta, siis saan kindlasti hakkama ka maratoni endaga.
Teisel ringil siiski tekkis esimene väsimuse tundemärk jalgadesse 24 kilomeetril (eelmised kaks olid geeli mõjul ilmselt kergemad), aga sai hakkama. Pealegi taevaluugid läksid taas veidikeseks lahti ning vihm veidi jahutas. Mul sai niigi sel ringil jook varem otsa, kuigi kaasas oli suurem pudel.
Kolmas ring - enda tee otsa jõudes jõin suurest pudelist hea sõõmu jooki, sest janu oli. Viimased 3 km olin ju läbinud ilma joogita. Tühi pudel sai väikese täidetud joogipudeli vastu ringi vahetatud ja tuli minna viimasele, veidi lühemale ringile. Järve juurest tagasi joostes sai peagi 29 km täis ning mulle tundus, et jah, ma suudan vist täna 35 km ära joosta. Isa sõitis ka mulle taas seltsi ja ergutas nende viimaste kilomeetritega. Jooksime veidi Kääni poole, siis Laguja ristil hakkasin jooksma veel 500 meetrit edasi Laguja bussipeatuse suunas ning taevaluugid läksid uuesti valla. Sel korral tuli suuri raheterasid. Läksin isa soovitusel korra puu alla, aga rahesadu jäi järgi ning vihm mind ei heidutanud. Sain jooksmist jätkata.
Vihmasadu andis vaikselt järele ning keerasime veel korra Kääni tee suunas, keerasime ümber sellise koha peal, et seal, kus koju pidi jääma üks kilomeeter, täituks minul 34. kilomeeter. Mida aga mu Endomondo tegi? Selle koha peal ütles telefon taskus äkki "Three, two, one, go!" Ma olin ümberpööramise ajal kogemata Endomodo kinni pannud ja uue workout'ga alustanud. Kuna rakenduse ajaloost nägin, et olin eelnevalt jooksnud 33,92 km, siis tuli joosta veel 1,08 km, et saada see ilus ümmargune 35 km täis. Suutsin selle viimase kilomeetri joosta ajaga 5:20 (selle aja sisse jäi veel korra seismine ja telefoni uurimine).
Kokku jooksin 35 km ajaga 3:12:36. Kui arvestada seda, et maratonist jäi 7 km puudu, siis selle koduse jooksu puhul jäi piisav varu, et maraton läbida 4 tunniga. Tegelikult võib isegi juhtuda, et läbin selle alla 4 tunni. Tallinnas on kergem rada ning lisaks nüüd julgen 4 tunni tempomeistritele sappa võtta. Esimesed 30 km jooksen kindlasti nendega, edasi teen nii, et kui tunnen, et jõuan ehk isegi mööda minna, siis mingi aeg lähen neist ette. Arvan, et blogijad Margit ja Kristina jooksevad mõlemad samuti selle maratoni alla 4 tunni ära ja ehk õnnestub mul neidki rajal näha.
Minu 35-kilomeetrise jooksu statistilised pildid:
Pärast jooksu oli mul hea meel, et seda suutsin ja korralik trenn tehtud sai, sain enesekindluse Tallinna maratoniks kätte. Kuna tegemist oli elu trenniga, siis olin mõnda aega pärast jooksu ikka väga väsinud. Toas sõin kohe ära ühe Pulsi šokolaadibatooni. Peagi sai supp valmis ja üritasin ka seda süüa, ära sõin, kuigi sisse läks raskelt. Pugesin päeval ära tekki alla tukkuma pooleks tunniks ja see aitas. Peagi ajasin end püsti, enam nii väsinud polnud, söögiisu tuli ka tagasi. Sõin korralikult ja olin päevaga/jooksuga/endaga rahul.
Jooksmiseni (Maratonini!) 😉
Kommentaarid
Postita kommentaar