Meil on Eestis olnud viimased nädalad sellised suveilmad, et mul on olnud raskusi blogisse jõudmisega, sest see tähendab mitu tundi arvutis istumist. Kuna käisin Valgete Ööde Maratoni 10 km jooksul Peterburis, siis oleks patt jätta see kirja panemata. Kuna olime linnas mitu päeva, siis üritan kirjutada nii, et postitus ei tuleks liiga pikk ja illustreerin seda piltidega.
Laupäev
Ärkasime juba kell 4 hommikul ning 4:45 hakkasime kodust Tallinna bussijaama poole liikuma. Bussisõit algas kell 8 ning piiripunktini jõudmine käis minu jaoks kiiresti. Õega, kes mu kõrval istus, jõudsime terve mängufilmi ära vaadata ning maletki mängida.
Piiripunktis käis kõik sujuvalt ning peagi hakkasime edasi liikuma. Venemaal sõites, mida Peterburile lähemale, seda hullemini sadas vihma. Mõtlesime ja lootsime, et ehk vihm annab järgi ikka lõpuks. Bussist maha astudes veidi saime vihma. Läksime metroojaama, et sõita stardimaterjale välja võtma. Sellel jooksuüritusel on võistluskeskus ühes linna otsas ning võistlus ise teises linna otsas (meie hotell oli stardipaiga lähedal). Kuna mul oli see esimest korda metrooga sõita, siis mulle täitsa meeldis, sain uue ja meeldiva elamuse sellest. (Metroojaama sissepääsemisega olid mul küll algajana väikesed probleemid, aga need jätan enda ja pere teada. Isegi töötaja suutsin naerma ajada 😃).
Võistluskeskuseks oli selline suur hoone.
Hoonest seest ma pilti ei teinud, aga võin öelda, et oli ka seest suur ja uhke, vähemalt see saal, kus me käisime, küll. Stardimaterjalide seast anti 10 km jooksjatele sinine T-särk ning maratoni jooksjatele hall T-särk. Kusjuures soojade ilmadega jooksmiseks oli 10 km särk paremast materjalist.
Läksime uuesti metrooga sõitma ning suundusime hotelli. Arhitektuurilises mõttes oli meie peatumispaik väga ilusa koha peal, muudkui vaaata ja naudi. Olime Italianski tänaval, praktiliselt sinna samma jäi nende peatänav Nevski Prospekt, viimasel liikudes oli rahvast nii palju, et pidime oma viiese pundiga jälgima, et me üksteist ära ei kaota.
Kui olime asjad hotelli ära pannud, siis otsisme ühe söögikoha, sõime kõhud maitsvat sööki täis ning suundusime linnaga tutvuma. Jalutasime maha üle 10 km võistluseelsel õhtul, aga samas see oli seda väärt. Linn on väga ilus ja sobib väga hästi puhkusereisiks.
Kuna mina olin kirjas 10 km distantsil, siis isa, kes pidi minema täismaratoni jooksma, näitas mulle ette koha, kus pean talle järgmisel päeval geelid andma. Koht polnud raske. Siiski, leppisime hiljem kokku, et lähen hoopis täpselt jõe äärt mööda, siis pole absoluutselt eksimise ohtu ka.
Käisime veel läbi hotelli läheduses asuvast väikesest toidupoest, tegime toas kerge õhtueine ning läksimegi magama ära.
Pühapäev, võistluspäev
Ärkasime, kes viie, kes poole kuue paiku. Kuna maratoni start oli varem (7:50) kui meie start (8:20), siis isa sõi juba viie paiku, meie kuue paiku. Kuigi aega justkui oli, siis pärast sööki hotelli tagasi minek ning enda jooksuks ette valmistamine võttis veel omajagu aega. Isa jõudis küllalti viimasel hetkel starti, tema pakihoiu koti pidimegi ise ära andma.
Tegime paar pilti, andsime ema ning õega oma asjad pakihoidu ära ja läksime WC järjekorda. Jõudsime stardikoridori samuti viimasel hetkel ja ronisime läbi aia, et end koridori pressida (paljud tegid nii). Ma selle rahvamassi sees aru ei saanudki, kuna start anti, äkki rahvas hakkas kõndima, kõndisime siis kaasa ning pärast stardijoont sai hakata vaikselt sörkima. Kuigi tee oli väga lai ning lisaks sõiduteele joosti ka kõnniteel, siis ikka ei tahtnud ära mahtuda ja vahel ei saanud kuskilt mööda astuda. Esimese kilomeetri ajaks tuli 6:07. Mul oli tunne, et miks ma küll siia jooksma tulin, kui siin joosta ei saa, ma piinan ennast ja pean lihtsalt kaasa liikuma teistega. Kuigi samas mõtlesin ka seda, et siis jääb rõõm, et olen osalenud suurlinna võitlusel. Olen osa saanud melust, aga ikkagi tahaks kiiremini joosta.
Veidi enne seda, kui täis sai kaks kilomeetrit, jooksin mööda 1 tunni tempomeistritest. Pressisin veel inimestest mööda ning pärast seda läks jooksmine minu jaoks lahedamaks. Kuigi rahvast oli palju, siis ma sain joosta ning oli soovi korral ka mööda jooksmiseks võimalus. Kolmanda ja neljanda kilomeetri jooksin alla viie minuti juba.
Viiendal kilomeetril vaatasin, et paremal jõe ääres oleval kõnniteel on lahedam joosta, sest sõiduteel oli jälle rahvast kuidagi liiga palju. Paar sammu jõudsin joosta ning siis nägin, et raja ainuke joogipunkt on vasakul sõidutee ääres, pidin siis energiat selleks kulutama, et otse jooksmise asemel vasakule joosta. Pakuti ainult vett, sai seda endale nii pähe kui ka krae vahele kallatud ning loomulikult ka joodud. Viienda kilomeetri aeg tuli veidi üle viie minuti.
Otsustasin ja lootsin, et suudan teise poole kiiremini joosta, sest pool võistlusest oli juba tehtud. Millegipärast kaheksas kilomeeter tuli mul siiski viie minutiga, mitte alla selle. Viimased kaks kilomeetrid suutsin tempot tõsta, eelviimase kilomeetri aeg oli 4:47 ning viimase, kiireima kilomeetri, jooksin ajaga 4:35. Stardi andmisest finišijoone ületamiseks kulus mul täpselt 52 minutit, aga kuna siin mõõdeti ka nö netoaeg (stardijoon oli kõvasti eespool mu alustamise kohast), siis jooksin 10 km ajaga 49:48. Arvestades sooja ilma, rahvamassi ning seda, et vaid ühe korra sai juua, võib tulemusega rahule jääda küll. 😊
Finišis sain veel ilusa medali kaela ning mõni päev hiljem sain internetist ka diplomi.
Pärast jooksu võtsin pakihoiust oma koti ning asusin teele, et isale geelid viia. Valisingi jõeäärse tee, kiirkõndi tehes hakkas silmapiiril juba see sild paista, mille juures pidimegi kokku saama. Samal ajal, kui kõndisin, tekkis tee äärde aina rohkem sõdureid ning kui tahtsin minna üle tee, sõdurid ei lasknud mind enam läbi. Sain nende jutust aru, et pean minema tagasi ja teiselt poolt saan. Nii tegingi ja jälle olid sõdurid ees. Helistasin isale, tal pidi veel veidi aega minema. Proovisin siis kolmandat teed pidi ja seal oli äkki mingi aed ees. Lootus oli juba kustumas ning läksin neljandat teed pidi, ka seal ei saanud veel päris otse, sõdurid ei lasknud läbi, mingi kõrvalepõikega siis jõudsin õigesse kohta. Paraku oli isa juba selleks ajaks sealt ammu mööda jooksnud.
Mul ei jäänudki siis muud üle, kui võistluskeskusesse tagasi jalutada. Alles tagasiteel märkasin, et terve see aeg oli jooksnud mööda linna nii, et võistlusnumber oli veel küljes ja medal kaelas. See võis olla rahvale, sh sõduritele päris naljakas vaatepilt, kuidas võistleja medal kaelas mööda linna edasi jookseb. 😃
Ma kõndisin (kiirkõnni ja sörgi segu) maha 7 km ning järgnev Endomondo pilt näitab päris hästi, kui raske oli saada selle silla juurde, kus pidin geelid üle andma.
Võisltuskeskusesse tagasi saabudes otsisin üles ema ja õe. Aja parajaks tegemiseks jalutasime ning tegime pilte.
Hiljem läksime paraadi avamist jõe äärde vaatama. Paraadi kuulutas avatuks nende president Putin, kes pidas kõnet. Sel hetkel jõudis mulle kohale, miks mind läbi ei lastud. Kuigi me teadsime eelmisel päeval, et maratoni ajal on paraad, siis seda ei osanud me ette näha, et seal hakkab nende president kõnet pidama ja rahval ei lasta seal liikuda.
Varsti lõpetas isa oma jooksu, olime veel veidi võistluskeskuses ning suundusime hotelli veidikeseks puhkama. Kuna võistluspäeval enam palju kõndida ei tahtnud, siis võtsime ette paadisõidu. Enne sõitu tehti kõikidest reisijatest pilti. Sõitsime nii kanalil, nautides samal ajal kaunist arhitektuuri, kui ka Neeval. Tagasi jõudes võisid osta reisijad külmkapi magnetid, kuhu oli sisse pandud nende pilt. Ei saanud isegi seda ostmata jätta. 😊
Võistluspäeva lõppu kirjutan veel nii palju et olin 199. naine (2748 naist), seega ikka päris hea koha sain. 😊
Esmaspäev
Leidsime eelmisel õhtul ühe suure kaubanduskeskuse, mis on lahti õhtul kella 11-ni. Uudistasime mõned tunnid selles. Endale leidsin sealt vaid ühe huuleläike. Küll aga hiljem tänaval hüppasin sisse ühte kotipoodi ning leidsin endale käekoti.
Ema sünnipäeva puhul otsustasime süüa Gruusia restoranis, kus pidid olema head toidud. Toidud olid maitsvad, lisaks tellisin mingi Gruusia limonaadi. Jook oli roheline, nägi välja nagu ehtne mürgijook, maitse oli omapärane. Söögi kõrvale sobis see maitse kohe väga hästi, paremini kui niisama juues. Võtsime veidi Gruusia punast veini, see maitses samuti väga hästi.
Suundusime edasi, õde lasi endast portreefoto maalida. Isale ja emale reklaamiti samal ajal ööekskursiooni. Isa lasi endast samuti portree joonistada. Kui nende pildid said valmis, siis otsustasime, et läheme ekskursioonile, et linna veelgi rohkem näha.
Ekskursioon aga osutus oodatust ehk pisut lahjemaks, buss tiirutas kesklinna kandis, aga need kohad olime endale juba ise selgeks teinud. Üks ülikooli hoone oli väga uhke ja suur, mida polnud varem märganud. Bussi aknast välja vaadates tundus, et hoonel polegi lõppu. Arhitektuur muidugi ise on väga uhke selles linnas. Meile näidati ka ühte klaasmaja, mis absoluutselt ei sobitunud miljöösse. Ekskursioonil bussijuht giidina kogu aeg rääkis, aga kahjuks mu vene keele oskus on kehva ja ma ta jutust eriti aru ei saanud.
Ekskursioon viis meid sildade avanemisele, kuigi kell oli juba 1 öösel, siis liiklus oli tihedam kui Tartu kesklinnas tipptundidel.
Sildade avanemist oli äge jälgida, jõgi oli väikeseid paate täis ja kui need kõik liikuma hakkasid, siis oli küll, mida vaadata.
Kuigi reis pidi kehtima viieni hommikul, siis läksime kolme paiku, kui buss oli hotellile piisavalt lähedal, bussist maha ning suundusime hotelli magama (kusjuures pärsis paljud läksid seal maha). Meil pidi olema järgmine päev tagasisõidu päev ja tahtsime veel veidi ringi vaadata. Ekskursioonist saime oma elamuse kätte ning saime pisut hommikuks puhata.
Teisipäev
See päev läks nii ruttu, et ei saanud arugi. Tahtsime kuulsat Ermitaaži külastada, mingi 40 minutit seisime järjekorras, aga aeda sisse saades selgus, et järjekord on veel kaks korda sama pikk. Kuna me ei tahtnud viimast päeva kasutada selleks, et ainult järjekorras seista, siis loobusime ja jalutasime veel linnas.
Sellel viimasel päeval läks kuidagi kiireks, natuke veel kiikasime suveniiri poodidesse, kus ostsime endale kaasa liiga vähe. Kuna olime bussireisil ja pidime kahes kohas suurte spordikottidega üle kilomeetri kõndima, eks pisut rolli mängis seegi. Endale soetasin ühe kruusi ja pastaka. Lisaks sai ostetud küpsisekarp, aga viimane pole päris endale mõelnud. Seega oleks pidanud kaks küpsisekarpi ostma. Šokolaade ja komme ei saanud osta, sest need oleks selle kuumaga ära sulanud. Tean, et vanemad lähevad talvel taas Sankt-Peterburgi ja palusin, et nad siis tooks hästi palju magusat. Talvel šokolaadid õnneks ära ei sula. 😃
Tagasiteel mul metroos probleeme ei tulnud, sain ilusasti läbi. Bussijaama soovitati tulla kohale pool tundi varem, jõudsime lausa tund aega varem. Seal mingeid probleeme ei tekkinud, ostsime veel jäätist ja juua ning peagi suundusime bussi peale.
Natuke kahju oli tagasi minna, oleks nagu tahtnud veel seal linnas olla. Kokkuvõtteks võingi öelda, et jäin selle reisiga väga rahule ning tahan sinna linna kindlasti veel minna. Lisaks Ermitaažile jäid meil nägemata selle linna ülikuulsad purskkaevud.
Kui ma Tallinnas maratoni läbi teen ja leian, et olen võimeline veel maratone jooksma, siis on täiesti reaalne võimalus, et jooksen oma elu teise maratoni Peterburis. Kuigi rahvamass võib alguses käia pisut närvidele, siis teisest küljest on see väga äge jooks väga kaunis linnas.
Kui sa selle postituse lõpuni suutsid lugeda, siis üks suur pai sulle ning pildid tsaaritaridest ja Peeter I-st.
Jooksmiseni! 😉
Kommentaarid
Postita kommentaar