Kuna külastasin Liepajat esimest korda ning esimesel õhtul tutvusin linnaga, siis selle postituse esimene pool on rohkem reisijutt, võistlusest räägin selle postituse teises pooles.
Reede hommikul ärkasime juba 6 paiku üles ning asusime Liepaja poole teele 7 paiku hommikul. Koos vahepeatustega sõitsime 7 tundi. Hotell, kus peatusime, oli Europa City Amrita Hotel. Kuna läksime viiekesi, siis olime broneerinud kolm tuba. Mina jagasin tuba oma õeraasuga. Meie toas oli peegel ja selle ees pidime ikka kohe koos pilti tegema. 😃
Kui olime toaga piisavalt tutvunud, läksime restorani sööma. Tellisime prae ja taldrikutäis oli nii korralik, et kõht sai väga täis. Seejärel panime end soojalt riidesse ning läksime võistluskeskusesse stardimaterjale välja võtma. Võistluskeskuseks oli suur ümar punane klaasist maja, millest mul oli plaanis ka pilti teha ja mida ma ei jõudnudki terve selle reisi vältel pildistama. Hoone oli meie hotellist vaid mõnesaja meetri kaugusel. Panen siis paar pilti sellest majast, mis pole minu enda pildistatud.
Stardimaterjalid kätte saades, oli rõõmustav avastus, et poolmaratoni jooksjatel on nimelised numbrid. Sel korral oli kiip rinnanumbri küljes (Jelgavas ja Ventspilsis eelmisel aastal tuli jalanõu külge siduda).
Kui olime stardimaterjalid välja võtnud, siis esialgu tegime ühe lühema jalutuskäigu, veidi üle 3 km. Põhjuseks oli väga väga väga tuuline ja jahe ilm. Paar pilti jõudsin siiski teha juba selle jalutsukäigu ajal.
Pärast seda esimest jalutuskäiku veetsime pisut aega hotellis. Mingi aeg oli aknast näha, et päike tuleb välja, suur pilvemassiiv tasapisi kaob ning tuul hakkab pisut järgi andma. Kuna nii kaugele tulles tahaks ikka linna ka näha, siis tänu ilma paranemisele saime minna korralikumale jalutuskäigule. Igaks juhuks panin siiski end natuke soojemalt riidesse. Jalutasime nii pargis, mere ääres (päris rannas oli väga tugev tuul ja seal väga pikalt olla ei saanud) kui ka mööda linna.
Liepaja kohta võin öelda seda, et see on linn, kus sõidavad kogu aeg värvilised trammid. Tramme ma millegipärast samuti ei pildistanud. Samas ilm oli endiselt pisut jahe ja ega neid kindaid kah ei tahtnud kogu aeg käest kiskuda. Kokku kõndisime selle teise jalutuskäigu ajal üle 8 km maha. Panen nüüd mõned pildid sellest jalutuskäigust.
Selleks ajaks, kui hotelli tagasi jõudsime, oli väljas juba pimedaks läinud. Magama me veel muidugi ei läinud. Näksisime oma sööke ja jõime joodavat. Lisaks raiskasime õega raha ja ostsime 5-eurose 0,33 liitrise veini ja siis selle väikese veini jõime kahe peale ära. Kallis ta oli, aga samas ega Liepajasse alati ei sattu, nii et lubasime endale seda. Igaks juhuks mainin, kui siin mõni mu blogi lugeja piltide põhjal arvab, et mu õde on alaealine, siis nii see pole. Mu õde on 18-aastane. 😊
Laupäev, võistluspäeva hommik. Teadsin, et hommikusööki saab kell 8. Panime õega äratuse 7.30-ks, et jõuaksime end ikka ilusaks teha. Hommikusöögil oli päris hea valik, aga millegipärast ei tõmbanud lätlaste kaerahelbepuder. Olen kuulnud, et see on magus ja ma ise ei söö magusat putru. Tegin endale võileibu ning võtsin ühe praemuna. Selle toidu kõrvale oli mahl väga hea jook. Pärast seda võtsin kohvi ning kohvi kõrvale ühe väikese saiakese. Kuna teadsin, et kell 11 on poolmaratoni start, siis tuli süüa korralik hommikusöök. Kuna pärast sööki oli veidi vaba aega, siis tegime veel õega mälestuseks/menutuseks mõned pildid (siia panen ainult kaks pilti) 😃
Jooksmise ajaks otsustasin panna jalga pikad püksid ja ühe pikkade käistega jooksusärgi. Ilm tundus sel päeval küll suurepärane võrreldes eelmisega, sest päike paistis ja tuul oli vaiksem. Kuna tegemist on ikkagi rannikulinnaga ja eelmisel aastal Tartu jooksumaratonil lühikeste pükstega joostes läksid jalad punaseks, siis Liepajas otsustasin end külma eest kaitsta. Igatahes tundus, et valisin sobiva riietuse. Sooja oli (vist) 9 kraadi.
Jooksu start anti poolmaratoni omadele kell 11. Mul läks enda Endomondo käima ametlikust ajast mõned sekundid hiljem. Olin stardi ajal küllaltki taga. Samas, hea oli see, et tee oli lai ja sai kohe jooksma hakata. Kuna natuke seda rahvast ikka oli, siis alguses tuli rahulikumalt võtta. Mul oli vaid üks väike tasku, see oli jooksupükstel, sinna tuli mahutada nii telefon kui ka energiageel. Telefon seisis ilusasti taskus paigal, aga geel kukkus juba esimesel kilomeetril taskust välja. Pidin kaks sammu tagasi astuma ja jooksin edasi geeli käes hoides.
Märkasin, et olen 1:50 tempogrupis, selles oli inimesi omajagu. Minu esialgne plaan oli samuti selles grupis joosta, aga nende tempo oli minu jaoks natuke aeglane. Nii kui tempomeistritest sain mööda, otsustasid mu tossupaelad lahti minna. Astusin rajalt kõrvale ning sidusin paelad uuesti kinni. (Ma ei tea ise ka miks, neil muidu mugavatel Mizuno tossudel paelad lahti tulevad, Adidastel ei tule, aga viimaseid eelistan kruusa- ja metsateedel). Kui olin paelad kinni sidunud, püüdsin uuesti 1:50 grupi kinni ja jooksin neist mööda ning õnneks nemad mulle enam järgi ei jõudnudki. Jooksutrass oli 3 ringi ning ma sain sellest tempogrupist mööda esimesel ringil. Rada oli ilus, sest joosta sai praktiliselt mere ääres ning veidi enne ringi lõppu jõe ääres.Ilm oli ilus, nautisin jooksmisega samal ajal loodust, ilusat ilma ja vaatasin ümbrust. Kui esimene ring hakkas lõppema, avastasin end finišisirgel, õnneks ruttu juhendati vasakule, sest paremal finišeerisid sel hetkel lühema distantsi lõpetajad.
Esimese ringi jooksin küllaltki kiiresti, pärast seda sõin ka oma energiageeli ära ja see Sisi energiageel oli ikka palju parema maitsega kui Enerviti oma. Nüüd vähemalt tean, et sügisel maratoni ajal ikka saan endale soetada geeli, mida kannatab ära süüa. Võtsin geeli teise ringi alguses, sest mäletan, et esimene joogipunkt pidi tulema päris ruttu. Esimesel ringil nii ruttu juua ei tahtnudki. Kokku oli ringi peal 2 joogipunkti. Ma tundsin end teist ringi joostes väga hästi. Mul oli tunne, et ma jooksen väga hästi ja mul on energiat, aga Endomondo ütles kilomeetri aegu üle viie minuti, mitte alla viie minuti. Kuna teadsin, et kolmas ring on veel, siis ma ennast sellest ei heidutanud ja otsustasin kolmandal ringil tempot teha. Selle mainiksin samuti ära, et nii kui ma sain mööda 1:50 tempomeistritest, ma jooksin suure osa ajast üksinda mingi väikeste puntide vahel omas tempos oma jooksu. Mulle meeldis.
Teisel ringil tegin jooksu pealt kaameraga mõned pildid ja isegi nende fotograaf tabas ära hetke, kus vaatasin hoolega ümbrust. 😃
Panen paar enda tehtud pilti samuti siia.
Lisaks nägin sellel ringil ema. Rajal oli üks selline koht, kus joosti ühel pool teed edasi ja teisel pool tagasi. Selle koha pealt nägingi ema, tegelikult tema nägi mind ja mulle tundus, et ka tema jookseb enda kohta väga hästi.
Kolmandale ringile minnes läksin finiši juures kohe õigelt poolt edasi ning sel ringil pilte ei teinud. Kuna rada oli selge, vaid üks kerge tõus mere ääres, muidu ainult sirge, siis keskendusin viimasel ringil tempole. Sellel ringil nägin isa ja mõtlesin, et huvitav, kas ta jookseb ära ajaga 1:40 ja et ta on ikka väga kiire.
Liepaja jooksul oli 1:50 tempogrupist järgmine 1:40. Kuna teadsin, et olen kahe grupi vahel, siis tekkis lootus joosta ajaga 1:45 see distants läbi. Selleks ajaks, kui mul oli 19 km joostud ajaga 1:34:42 (minu Endomondo järgi), hakkasin oma peas arvutama, et äkki suudan joosta uue rekordi (kuigi see polnud mu esialgne eesmärk). Jooksin viimased kilomeetrid veel nii kiiresti kui sain ning pärast finišijoone ületamist näitas mu endomondo distantsiks 21,34 km ja ajaks 1:45:40 (poolmaratoni ajaks 1:44:10). Kuna sellel rajal oli aga aeg-ajalt pööramisi, siis tegelikkuses Endomondo natuke valetas. Mu ametlikuks poolmaratoni ajaks (sain selle teada mitu tundi hiljem) tuli hoopis 1:45:47. Pean seda vaatamata sellele heaks ajaks, sest päris gaasi põhja vajutasin alles viimasel ringil. Tegemist oli hooaja esimese võistlusega ja mul oli tagasihoidlik eesmärk läbida see alla 1:50. Selle eesmärgi ma täitsin.
Üldarvestuses sain 233.koha, oma vanuseklassis sain 28.koha ning ma olin 34.naine (124 naist jooksis).
Läksin väsinuna pärast jooksmist sinna, kus jagati nänni. Mulle pandi kaela imeilus medal, anti proteiinijook ning veel sain ühe väikese kilekoti õuna ja veega. Hiljem sain teada, et õlut oleks ka saanud. Mina jõin kohe selle proteiinijoogi ära, see oli nii hea ja kosutav pärast poolmaratoni läbimist. (Rajal sai teeninduspunktides ainult vett, kahjuks spordijooki ei pakutud sel võistlusel). Seejärel otsisin alles omaksed üles. Ema oli veel küll rajal, aga varsti tuli ka tema ning tema jooksis samuti enda kohta väga hästi.
Nii ilus medal oli seda jooksu väärt! 😉
Pärast võistlust sõime kõhud täis ja asusime kodumaa poole teele tagasi. Koju jõudsime 11 paiku õhtul.
Jäin reisi ja jooksuga väga rahul. Sain sellest jooksust endale enesekindlust, et kui olen piisavalt treenitud, siis olen võimeline täiesti ise kiiresti jooksma. Nii, et lootust on joosta Tartu maastikumaratonil 23 km alla kahe tunni. Seal on küll rada raskem, aga mul on veel terve kuu aega oma jooksuvormi veelgi parandada.
Kui ma peaksin järgmisel aastal samuti Liepajas jooksma, siis tean, et selle aasta aja trumpan seal üle, sest sealne rada on suurepärane hea aja jooksmiseks.
Minu järgmine jooksuvõistlus on Eesti-Läti jooks 21.aprillil, jooksen seal 10 km.
Jooksmiseni! 😉
Kommentaarid
Postita kommentaar