Pühapäeval oli mind ees ootamas poolmaraton Tallinnas. Viimati oligi mul nii pikk jooks siis, kui mai alguses jooksin Tartu jooksumaratonil Otepäält Elvasse. Selle vahemiku sees (maist septembrini) ma jooksin palju, nädalas 4-5 korda. Tegin igal nädalal kokkuvõtteid oma treeningutest, sest see andis motivatsiooni (nädala kokkuvõtetega veel ei lõpeta, sest üks poolmaraton sel aastal veel ees). Tervise tõttu pidin just mõned nädalad enne võistlust treeningutega pisut tagasi tõmbuma. Tervislikel põhjustel ei olnud plaanis ka Tallinnas üle pingutada, vaid nautida lihtsalt osalemisrõõmu. Kuna mu poolmaratoni rekord on alla 1:49 ja Tallinna rekordit püüdma ei läinud, siis lootsin lihtsalt kahe tunniga joosta.
Päev algas väga vara, sest äratus oli juba kell 5 hommikul (laupäeval olin 22-ni tööl ja koju jõudes oli vaja asjad kokku panna, magama sain vist 23.30 paiku). Hommikusöögiks oli, nagu võistluspäeval ikka, kaerahelbepuder. Mina veel panen pudrule paksult hapukoort peale ja siis on ikka eriti maitsev. 😊 Pudru kõrvale tavaliselt viil juustusepikut ning muidugi ei puudunud ka hommikukohv. Sõitma hakkasime juba 5:30 paiku, sest isa oli ees ootamas tema esimene täismaraton. Ma sain ka autos pisut tukkuda ning Tallinna jõudes väsinud ei olnud. Ilm oli juba hommikul pilves ja jahe - jooksmiseks väga hea.
Enne seda, kui isa saatsime stardikoridori, jõudsin korra ka Margitit näha ning talle jooksuks edu soovida.
Pärast seda, kui maratoonarid jooksma läksid, suundusime ema ja tädiga (tädi tuli meile kaasa elama, ta ise jooksis eelmisel päeval 10 km, mu noorim vend jooksis samuti laupäeval Tallinnas 10 km) Maiasmoka kohvikusse, sest oli paras aeg veel üks eine võtta. Pärast kohvikus söömist läksime Vabaduse väljakule tagasi. Leidsin ühest spordiasju müüvast telgist ühe särgi, mida ei saanud ostmata jätta. Kuna materjal mulle meeldis ja värvid olid ka ilusad, otsustasin hoopis uue särgiga minna võistlusele, mitte selle vanaga, mis mul kotis oli.
Vahetasime emaga riided ning lasime endast enne veel pilti teha. Pildi peal mul ongi juba see väga hea hinnaga soetatud spordipluus seljas.
Kuna õues oli jahe, siis esialgu jätsime dressikad peale (need andsime tädi kätte alles stardikoridori minnes). Stardikoridori läksime mingi 20 minutit enne starti ning saime seal kiireimatele maratoonlastele, kel olid viimased sammud veel minna, kaasa elada, neid ergutades ja neile plaksutades. See oli lihtsalt nii vahva ja juba seal stardikoridoris oli hea emotsioon. 😊
Mu stardinumber oli 569 - eliitgrupist järgmine grupp. Eesmärk oli joosta rahulikult. Kui jooks algas, siis enesetunne oli super ja kilomeetrite ajad tulid nii head, et ise ka ei uskunud. Kuna tempo sobis mulle, siis üritasingi samas tempos edasi pürgida. Esimene joogipunkt tuli üllatavalt ruttu, jõin seal topsikutäie vett ära ja jooksin koos teistega edasi. Üldse olin väga rahul sellega, et joogipunkte nii palju oli ja et need olid distantsi peale nii ühtlaselt ära jaotatud. Ma jõin kõikides joogipunktides - esimeses ja viimases vett, vahepealsetes spordijooki.
Ühes puntkis anti ka energiageeli, kuigi mu enesetunne oli jätkuvalt väga hea, võtsin ikkagi prooviks, sest lõpuni seda maad ikka veel oli. See geel ei maitsenudki mulle, ma ei tea, kas pooltki ära sõin. Geelid pole vist väga minu teema.
Kuni 10 kilomeetrini joosti minust ikka mööda (aga mitte paljud ja enamik mööda jooksjatest olid mehed), kuid pärast kümnendat kilomeetrit hakkasin ise mööda jooksma teistest. Üritasin vahel mõnega koos joosta, aga mingi aja pärast avastasin, et olen mööda läinud. Mu jalad kandsid mind lihtsalt nii hästi ja enesetunne oli hea. Kuskil 15 või 16 km peal vist tundsin korra kerget väsimust, aga teadsin, et varsti tuleb taas joogipunkt.
Pärast viimast joogipunkti otsustasin, et kuna nii vähe on jäänud, tõstan viimasel kilomeetril tempot. Mul käis peast läbi mõte, et äkki ma ikkagi suudan poolmaratonis uue rekordi joosta. Ometigi, kui tempot tõstsin, siis terve viimane kilomeeter olid jalad all kui pakud. Mul oli tunne, et ma ei tõstnud üldse tempot, aga samas läksin inimestest muudkui mööda. Ilmselt jooksin suure tahtejõu tõttu nii hästi. Alles lõpusirgel (munakiviteel) jooksis üks mees minust mööda. Kui mina lõpuks finišijoone ületasin ja nägin, et aeg on alla 1:50, siis olin selle tulemuse üle nii õnnelik ja emotsioonid olid laes.
Ma läksin oma rauavaegusaneemia tõttu tagasihoidliku eesmärgiga - joosta maraton kahe tunniga. See, et ma selle alla 1:50 tegin, ilma et oleks rajal hullumeelselt pingutanudki - ma olen siiani selle üle väga õnnelik. See oli jooksuvõistlus, kus ma terve tee nautisin jooksmist. Kindlasti aitas heale jooksule kaasa ka suurepärane jooksuilm - pilves ja jahe. 😃
Kui ma täiesti terveks saan, siis järgmisel aastal on ehk veel paremad rekordid ees. Järgmine poolmaraton on mul küll juba 7.oktoobril Tartus, aga kardan, et seal on rada raskem. Natuke loodan siiski, et õnnestub ehk seal uus rekord joosta.
Pärast jooksu tegi tädi minust paar pilti. 😊
Istusin pärast seda trepile jalgu puhkama, sest ema oli veel rajal (isa oli oma maratoni juba läbi/ära jooksnud). Trepil istudes sain positiivse üllatuse osaliseks, sest Viigi märkas mind ja mul õnnestus ka teda talle nii oluliselt päeval lõpuks päriselt näha. Viigil oli oma esimene täismaraton just seljataga. Mingi aja pärast tuli ka Maris, kel oli samuti esimene täismaraton seljataga. Mul oli nii hea meel, et nägin neid kahte blogijat, tänu kellele avastasin ka ise spordi (just jooksmise) teemal blogimise. Nemad olid esimesed blogijad, kelle blogisid ma jälgima hakkasin. Ma lihtsalt pidin nende tublide naistega pilti tegema. 😊
Sel aastal on mul olnud palju jooksuvõistlusi, aga neist kahel sain ma eriti hea emotsiooni osaliseks (hakka või rõõmust nutma). Esimene oli Jelgava ööjooks ning teine seesama poolmaraton Tallinnas.
Endomondo andmetel oli mu aeglaseim kilomeeter 11.kilomeeter, mille jooksin ajaga 5:43. Kiiremait kilomeetri aega ma ei tea, Endomondo näitab, et kolmas kilomeeter ajaga 4:02, aga see on mingi GPS-i praak. Ma ei jookse nii kiiresti ja selle kolmanda kilomeetri ütles Endomondo kahtlaselt ruttu. Rohkem Endomondo ei eksinud, aga maaks mõõtis 21,3 (eks see oligi selle valesti mõõdetud kolmanda kilomeetri tõttu). Ilmselt mu kiireim kilomeeter oli hoopis kahekümnes, mille jooksin täpselt viie minutiga.
Panen ka siia need Endomondost tehtud ekraanipildid.
Tallinna maraton oli esimene võistlus, kus rinnanumbril oli kirjas ka mu nimi. Lisaks sain ka ühe ilusa medali võrra rikkamaks.
Poolmaratoni lõpetas 2905 inimest ja mina sain neist 858.koha. Selle distantsi lõpetas 1166 naist ning mina olin naistest 119.kohal. Enda vanuseklassis sain 75.koha. Kuna mul juba end rajal tagasi hoides nii head ajad tulevad, ootan põnevusega, milliseid aegu siis jooksma hakkan, kui raua näitajad veres normi saan.
Selle postituse kokkuvõtteks ütlen, et ma olin rohkem kui rahul, et nii suurepärasel üritusel osalesin. Ma sain suurepärase elamuse osaliseks.
Jooksmisteni! 😉
Kommentaarid
Postita kommentaar