Möödunud nädal osutus väga kurvaks nädalaks ja nädala alguses ma veel ei teadnud, et ma ei jõua see nädal isegi jooksma.
Esmaspäeval ma olin tõbine, aga läksin siiski rattaga tööle. Õhtul koju tulin samuti rattaga, aga mu enesetunne oli päris kehv ja sõitsin päris aeglaselt seetõttu.
Teisipäeva hommikul tundsin nagu pisut paremini ja läksin ikkagi rattaga tööle. Samas tööl olles tundsin end siiski pisut nõrgana veel ja kutsusin isa endale õhtuks autoga järele.
Kolmapäev oli mul vaba päev ja oli plaanis, et õhtul natuke jookseks. Ma ei osanud veel päevalgi aimata, et õhtul leiab aset selline traagiline sündmus. Läksime vennaga oma 83 aastase (emapoolse, isapoolne suri mõni aasta tagasi) vanaema juurde, et tal teist külge keerata ja meie armas vanaema ei hinganud enam.
Mu vanaemal oli Parkinsoni tõbi. Ta elas meiega koos viimased 9 aastat ja eelmise aasta oktoobri lõpust jäi ta lõplikult voodisse. Viimastel kuudel me söötsime ja jootsime teda, ta oli võimeline sööma vaid kartuliputru ja kohupiimakreemi ehk toite, kus ei olnud tükke. Kuigi me teadsime kõik, et see päev ei ole kaugel, siis kui see hetk kätte jõudis, ei olnud selleks me ometi valmis ja see viis ikka väga rööpast välja.
Neljapäeva öösel ma praktiliselt ei maganudki, alles 5 hommikul sain vist und natuke ja 8 paiku hommikul ärkasin juba üles. Neljapäeval käisin vanematega kaasas matuseasju ajamas, sest ka mul endal oli linna asja. Neljapäeva õhtul kodus ma siiski tegin ühe väikese jalutuskäigu, sest arvasin, et ehk see teeb mu enda tervisele head. Jalutasimegi siis õe ja väikese koeraga 5 km ja õhtu ise oli päris ilus.
Reede hommikul oli mul hambaarst Tartus ja mult eemaldati tarkusehammas. Kuna mul ei olnud hammas veel täielikult väljagi kasvanud, siis selle eemaldamine käis pisut teistmoodi. Nad pidid hamba nö välja lõikama. Mulle öeldi ka niipalju. et kui tuimestus möödub, siis haav võib valutada kaks nädalat ja samas on ka inimesi, kellel ei valuta üldse. Sportimine keelati mul selleks päevaks ära ehk siis ei läinud ma ka reedel jooksma. Valuvaigisteid pean võtma ikka siiani, sest minul paraku see haav teeb korralikku valu ja tablettidega suudan seda siiski kontrolli all hoida. Reede õhtul tegime siiski õe ja koeraga väikese jalutuskäigu ning üritasin oma telefoniga päikeseloojangut pildistada. Ühe pildi peal on isegi päikeseloojang näha, aga tegelikult oli nii valge nagu teistel piltidel. Lisaks õnnestus meil näha ühe künka otsas ühte kitse seismas ja püüdsin ka temast teha zuumides pilti.
Laupäev oli siis see kurb päev, kui toimusid vanaema matused. Mu armas vanaema puhkab nüüd Maarja Magdaleena kalmistul. Pärast matuseid tuli nagu mingi rahulikkus enda sisse, matused olid ilusad ja väga ilusasti korraldatud, võimalik, et ka sellepärast. Kodus on siiski tunda (eriti tema toas) tühjust ja et midagi on nüüd puudu kodust. Kuna ka laupäev oli emotsionaalselt väga raske päev, siis ei jõudnud ma isegi õhtul kõndima minna.
Pühapäeval ma pidid tööle juba minema, aga ega me ei unustanud hommikul oma ema ja soovisime talle head emadepäeva lihtsa ühiskingiga. Mingit kooki/torti me sel päeval siiski ei tahtnud, ei olnud isugi millekski selliseks.
Kuna mu ratas oli teisipäevast saadik töö juures, siis tööle viidi mind pühapäeval autoga. Peaaegu koju sõitsin siis eile oma rattaga. Kuna omaksed olid pisut vastu jalutanud, siis päris lõpu me hoopis kõndisime.
Panen siis siia ka selle pildi, mis näitab mu nädala statistika ära:
Kilomeetreid tuli siis möödunud nädalal vähe ja jooksma ma ei jõudnudki, aga kuna nädalasse jäi lähedase kaotus ja ka endal olid väikesed terviseprobleemid, siis mina leian, et see on täiesti arusaadav. Nüüd ma siiski juba öösiti magan rahulikult ja eks elu läheb paratamatult (isegi kui see kõlab julmalt) edasi. Kindlasti hakkan alanud nädalal taas ka jooksmas käima.
Kui ma tavaliselt panen oma postituse lõppu mingi sportlikku lause või soovin lihtsalt ilusat kevade jätku, siis oma tänase postituse (ja eelmise nädala kokkuvõtte) lõpetuseks ütlen ma hoopis:
Hoidke oma lähedasi, kuniks teil neid on!
Kommentaarid
Postita kommentaar