Oma viimatises blogipostituses kirjutasin oma teekonnast operatsioonini ning lõikusest endast. Postituse lõpus lubasin, et paari nädala pärast kirjutan taastumisest (eelmise blogipostituse link), eks püüan oma lubadust täita. Kahju, et ma endale iga päev märkmeid ei teinud, et kuidas end täna tunnen. Üldiselt on paranemine olnud suurepärane. Kõige raskemad olid ehk esimesed kolm päeva peale lõikust, kui lisaks valudele vaevlesin kõhupuhituse käes. Valuvaigisteid pidin võtma nädala jagu. Püüan selle taastumise nüüd siiski mingis järjekorras kirja panna.
Lõikus oli mul 06. juulil, koju sain 7. juulil (teisipäeval). Puhkasin, sõin ja vaatasin telekat. Kolmapäeval puhkasin samuti südamerahus. Süüa julgesin lõunal juba ise võtta ja enda nõud pesin ise ära. Neljapäeval proovisin juba veidi nõusid pesta. See väsitas ja pidin puhkama. Õhtupoole oli parem olla ja plaanisin jalutada ühe kilomeetri. Jalutasin vähem, sest kõht oli nii hell ja ma väsisin ära. 0,68 km sai kõnnitud ajaga 00:16:37 ehk keskmine kilomeetri tempo oli 24:27 min/km. Esimese lõikusjärgse kõndimise kohta polnud vast väga paha. 😀 Mis siis, et peale seda "rasket" jalutuskäiku oli vaja taas puhata ja ajaviiteks telekast seriaale järele vaadata. Reedel kõndisin juba 1,22 km ajaga 18:04 ehk tempoga 14:52 min/km. Peale seda tuli muidugi puhata. Laupäeval ei teinud ma mitte midagi peale kõige hädavajalikema koduste toimetuste. Pühapäeval tegin juba kaks ühekilomeetrist jalutuskäiku. Liikuda mulle meeldib ja jalutamine on üks väheseid asju, mida peale lõikust sain ja tohtisin teha, mis siis, et peale iga väiksemat toimetust pidin esimesel nädalal puhkama.
Nädal, mis algas 13. juuliga oli mu taastumise progress juba päris edukas. Jalutamas käisin iga päev. Nädala alguses 1,5 km, nädala keskel juba 3 km, nädala viimasel päeval jalutasin juba natuke üle 4 km. Laupäevane 4 km väsitas lõpus veidi ära ja kodu juures künkast oli ebameeldiv alla kõndida. Ometigi, järgmisel päeval polnud sama distantsi läbimisega enam probleemi.
Lisaks nõudepesemisele hakkasin sellest nädalast juba ise kokkama. Kui aga juhtub, et mõni pott saab liiga raske, siis kutsun kellegi kodustest endale appi. Nädal oli ka selles suhtes tore, et kui esimesel nädalal oli vaja ööpäevas võtta 2-3 valuvaigistist, siis teise nädala alguses piisas ühest. Kuskil nädala keskpaigast kadusid ära kõhuvalud.
20. juulil, kui mu lõikusest oli möödas juba 2 nädalat, jalutasin koos isa ja oma väikese koerakesega 5 km. Minu jaoks eriti hea tähelepanek oli see, et ma ei väsinud peale kõndimist ära. Samal päeval riskisin juba pesu nöörile riputamisega. See tegevus muutus lõpupoole siiski pisut ebamugavaks. Kummarda-püsti-kummarda-püsti trenn mulle ilmselt veel väga hästi ei istu siis. 😀
Lõikus ei ajanud õnneks mu tsüklit sassi. Päevad hakkasid õigeaegselt. Menstruatsioon on mul tavaliselt 5-6 päeva, sel korral kestis 8 päeva. Küllap on normaalne, et sel kuul päevad kestsid natukene kauem.
Lõikuse peamine põhjus oli see, et saada lahti survetunnest põiele ja öösiti magada. Esimesel nädalal oli mul tunne, et operatsioonist polnud kasu. Survet küll polnud, aga vetsuvahet pidi ikkagi omajagu käima. Teisest küljest teadsin, et tegemist võib olla lõikusjärgse ärrituse või millegi sellisega. Endamisi mõtlesin, et hiljemalt kahe nädala pärast näen ja mõistan, kas operatsioonist oli mulle abi. Hea uudis on see, et juba mingi nädala pärast liikusid asjad ka sel teemal paremuse poole. Praeguseks võin juba öelda, et lõikus oli õnneks asja ette ja ma ei pea enam õhtuti ja öösiti vetsuvahet jooksma, vaid saan ennast kenasti välja puhata.
Lõikusejärgselt vaevas mind alguses kõhupuhitus ja kõhukinnisus. Kõht hakkas normaalselt läbi käima alles neljandal opijärgsel päeval. Kusjuures peale seda hakkaski mu üldine enesetunne iga päevaga märgatavalt paranema.
Kuigi ma jalutan ja teen lihtsamaid koduseid toimetusi juba, siis teisest küljest üritan end veel hoida. Uuesti jooksutrennide alustamisega ootan veel nädala jagu kindlasti. Lisaks väldin ka kodus raskuste tõstmist, sest kui olen õigesti aru saanud, siis kuu aega on selline tegevus vastunäidustatud. Kui ma oleksin kontoritööline, kes peab terve töö aja arvuti taga istuma, siis julgeksin juba praegu haiguslehe ära lõpetada. Kuna aga mu ametlik töö on suures osas füüsiline, siis puhkan südamerahus veel 2 nädalat. Teen kodus siis lihtsamaid toimetusi lisaks jalutamisele, teleka vaatamisele, raamatute ja Facebookist blogipostituste reklaamimise grupist võõraste blogide lugemisele. Ma pole vist kuu aja jooksul ka lugenud nii paljude erinevate blogijate postitusi, kui selle paari nädalaga kokku. Kusjuures mina ei reageeri Facebookis ka ühelegi postitusele pöidlaga seal grupis enne, kui ma olen reaalselt postituse läbi lugenud.
Kaunist suve jätku! 😉
Kommentaarid
Postita kommentaar