2020. aastal toimus Tartu Maastikumaraton virtuaalselt. Valikus olid 5 km, 10 km, 24 km ja 42,2 km, aega endale sobiv distants läbida anti piisavalt - 1. - 17. mai. Distantsiks valisin 24 km. Olen sel võistlusel osalenud alates aastast 2015 (möödunud aastal sain hõbemärgi) ning ei jäänud osalemata tänavugi. Mõttes käis küll, et mina 20 euro eest kodus ei jookse, aga see medal tundus nii ilus. 😃
Katiga sai pikalt arutletud, et kas osaleda või mitte, meil käis peast läbi isegi mõte, et teeks koos läbi originaalraja. Paraku me ei leidnud mõlemale sobivat aega ning lõplik osalusotsus jäi kummalegi enda teha. Mina registreerisin end võistlusele reedel, 8.mail. Peale seda panin jooksuriided selga. Õue minnes sai siiski lühikeste käistega pluus välja vahetatud pikkade käistega õhukese jooksupluusi vastu. Üks väike joogipudel kaasa ning teine teeotsa (olin endale välja mõelnud 8-kilomeetrise "ringi," mis tuli läbida kolm korda). Raja valisin maastikumaratonile kohaselt - päris raske maastikuga ning pehme pinnasega. Kruusatee oli rajaks oma tõusude ja laskumistega, sirgeid lõike väga ei olnudki. Enda kodu teeotsast läksin ühele poole kolm kilomeetrit (seal sai paarsada meetrit oldud iga kord päris maratoni rajal - 10 km distantsi viies kilomeeter jääb sinna) ja tagasi kolm, teisele poole jooksin edasi ühe kilomeetri ja tagasi samuti ühe - kokku tuligi 8-kilomeetrine "ring."
Esimesel pikemal edasi tagasi lõigul tuli suht alguses üks järsk tõus. Sel künkal jooksin mööda kahest ratsanikust. Mulle tundus, et ma väga meeldisin nende hobustele. Peale sellest seltskonnast möödumist tuli pisut sirget ning seejärel päris palju meeldivat laskumist. Sel kohal, kus mu rada ühines 10 km originaalrajaga, imetlesin ilusaid valgeid ülaseid, aga pilti teha neist ei viitsinud. 😃
Tagasi joostes oli üks päris pikk tõus, päike paistis, tuul oli tagant ja mul oli päris palav. Arvasin juba, et olen ikkagi üle riietatud. Neljandal kilomeetrit vist saigi esimene lonks võetud, jook oli taskus vastikult soojaks läinud. Kodu teeotsast mööda joostes tuli peagi suunda muuta ning tuul puhus taas - ei olnud ikkagi üle riietatud. Sel nn 1+1-kilomeetrisel lõigul oli samuti minnes päris hea laskumine ning tagasi joostes korralik tõus. Kui jõudsin uuesti oma kodu juurde, sest esimesed 8 km said joostud, täiendasin oma väikest joogipudelit ning võtsin lonksu teeotsas maas olevast pudelist. See oli nii kosutav külm sõõm, palju parem kui seesama jook mu taskus soojana.
Tagasi joostes oli üks päris pikk tõus, päike paistis, tuul oli tagant ja mul oli päris palav. Arvasin juba, et olen ikkagi üle riietatud. Neljandal kilomeetrit vist saigi esimene lonks võetud, jook oli taskus vastikult soojaks läinud. Kodu teeotsast mööda joostes tuli peagi suunda muuta ning tuul puhus taas - ei olnud ikkagi üle riietatud. Sel nn 1+1-kilomeetrisel lõigul oli samuti minnes päris hea laskumine ning tagasi joostes korralik tõus. Kui jõudsin uuesti oma kodu juurde, sest esimesed 8 km said joostud, täiendasin oma väikest joogipudelit ning võtsin lonksu teeotsas maas olevast pudelist. See oli nii kosutav külm sõõm, palju parem kui seesama jook mu taskus soojana.
Teisele ringile minnes tuli 9. kilomeetri aeg jooksu aeglaseim - 6:15 min/km. Mind see ei häiri, sest tegelesin nn iseteeninduspunktis enda abistamisega (joogipudeli täitmine). Teisele ringile minnes oli samuti edasi joostes kerge vastutuul ning tagasiteel enam mitte. Maratoniraja asukohal tulid vastu üks jalgrattur ja üks jooksja. Taevasse tekkis vaikselt rohkem pilvi ning enam polnud nii palav tagasi joosta, kui esimesel ringil. Tasakesi sörkisin, jooki kulus vähem kui esimesel ringil.
Kolmandale ringile minnes oma väikest pudelit ma ei täitnud, sest pool oli kindlasti alles, küll aga võtsin teeotsas olevast pudelist paar lonksu head jahedat spordijooki. Viimane ring oli kõige raskem. Mäkketõusud olid jalgadele juba päris rasked. 18. kilomeetril lõi selga kerge valu natukeseks ajaks. Tasasel sammul sörksisin siiski edasi, sest teadsin, et vaid natukene veel. Kui päris maratoni raja kandis sai ümber keeratud, siis teadsin, et 3 km koduni ja siis veel 2 km. Mingil hetkel sörkisingi siis oma teeotsast mööda, et joosta ära viimane edasi-tagasi lõik. Kuigi viimasele kilomeetrile jäi veel omajagu mäkketõusu, siis tahtejõuga sai ikkagi ära joostud. Kodu teeotsas sain kellal ette 24,02 km (ajaga 2:22:01) ning lõpetasin jooksu. Pilti endast peale jooksu ei teinud, sest ma olin näost tulipunane ja ebafotogeeniline. Ma isegi ei teinud telefoni kaamerat lahti, et üritada. 😀
Tuppa jõudes vahetasin riided ning edastasin jooksu andmed kohe Tartu maratoni lehele. Eksportisin Connect'i lehelt selle jooksu fit.failina oma arvutisse ning seejärel laadisin juba sinna, kuhu vaja. Tänu sellele läks arvesse täpselt 24 km aeg - 2:21:58. Edasi ei jäänudki üle teha muud, kui oodata medalit, mille leidsin oma postkastist 15.05.2020.
Kuna maastikul 24 km jooksmine oli ikka paras katsumus, siis ehk oli isegi hea, et sel aastal ikkagi maratoni ei teinud. Sel maastikul maratoni jooksmine tahab harjutamist just oma künklikkuse pärast. Pehme pinnase vastu pole mul midagi. Kodus jooksen väga palju asfaltil ning jalatallale tundus isegi mugav joosta vahelduseks pehmemal pinnasel. Väsitavad ja kurnavad ongi need mäkketõusud. Kui mul õnnestub traditsiooni jätkata, siis 10 osaluskord sel võistlusel oleks 2024. aastal ja ehk selle võistluse maratonile läheks alles siis. 2021. , 2022. ja 2023. aastal läbiks 24 km siiski. Eks lähiaastad näitavad, 2024 on nelja aasta kaugusel ja ma ei julge väita, et ma enne seda maratoni läbi ei tee justnimelt sellel konkreetsel võistlusel. Pigem on tegemist nö endale pandud tähtajaga, kuna tasuks hiljemalt Tartu maastikumaratoni 42,2 km ära proovida.
Jooksmiseni! 😉
Kommentaarid
Postita kommentaar