Mul on ära joostud järjekordne maraton. Millalgi sirvisin oma blogi ja avastasin, et pean ikka postitusse või selle pealkirja panema ka võistluse kuupäeva. Teatud kokkuvõtteid kirjutades mul endal hea teada.
Elu Tee Maraton toimus jaanuari viimasel pühapäeval. Sankt-Peterburgi saabusime reede hilisõhtul, nende aja järgi umbes 23:59 (Eestis oli siis kell alles 22:59). Laupäeval saatsime mu ema ja tädi nende võistlusele mingisugusesse parki, kus nemad läbisid 7 km. Isaga suundusime edasi expossse, et oma stardimaterjalid välja võtta. Expo oli küllaltki väike. Kuna olime päris palju kilomeetreid maha kõndinud, siis parki tagasi läksime bussiga. Sain oma telefoni sätted ka korda, et mul oleks nii kellal kui ka telefonil ees kohalik aeg (et ma hommikul ärkaksin õigeaegselt, mitte tund aega hiljem).
Pühapäeva hommikul sai suhteliselt varakult ärgatud. Käisime hommikust söömas, kiire kohvi ja tuppa tagasi. Seal maratoni asjade kott ruttu kokku, seejärel suundusime sellesse kohta, kus väljusid osalejate bussid. Busse oli palju ja järjekorras oli palju rahvast, mingi 15 minutit ehk pidime seisma väljas ja saime meiegi bussi (stardimaterjalide seas oli bussitalong). Jalanõudest olime kaasa võtnud mõlemad - nii naeltossud kui ka tavalised jooksujalanõud. Bussiga sõites vaatasime aknast välja, et kuidas tee on - libe, lumine, puhas. Tee oli enamjaolt puhas. Ometigi, mida Laadoga järvele lähemale (start antakse sel võistlusel sealt), seda talvisemaks muutusid ilmaolud.
Ühes külakeses, paar km enne stardipaika, bussid peatusid, sest tuli minna ühte koolimajja. Hoone oli soe ja seal sai riided ära vahetatud. Kuigi seal oli tee juba sopane ja sadas lund, otsustasin ikkagi, et ma ei pane naelu jalga, eeldades, et suured teed jäävad puhtaks. Muidu sai jalga kaks paari pikki pükse, selga lühikeste käistega särk, selle peale pikkade käistega särk, mille peale veel spordijope. Kaela panin kaelasalli, pähe peapaela, kätte paar soojemaid jooksukindaid, taskutesse veel tagavaraks õhuke paar lisakindaid. Lisaks sai kaasa võetud müts, vihmakeep (sooja hoidmiseks stardi eel või järel) ja 6 energiageeli. Suundusime bussi tagasi, sõime seal veel kumbki ühe koogi. Mulle see kook väga sisse ei läinud, aga suurte raskustega suutsin selle ära süüa.
Buss viiski meid edasi stardialasse, kuna busse oli palju, siis sealt alast sõitis buss veel pisut tagasi. Olime bussis soojas nii kaua kui lubati ja pidime välja külma kätte minema. Oma riidekotid tuli viia pakihoiu bussidesse, enda bussi nr tuli lihtsalt meelde jätte. See tehtud, läksimegi lõplikult stardipaika. Pool tundi oli võistluse alguseni jäänud, see aeg läks ära WC järjekorras seismisele. Enne starti jõudsime siiski kiiruga paar pilti teha. Pole ikkagi selles kohas kunagi varem olnud ning venelastele väga olulise tähtsusega paik.
Stardikoridoris me ei trüginud, alustasime küllaltki tagumisest otsast. Sain oma kella alles mõni sekund peale stardipauku käima (kes käskis mul seal enam kindad käest kiskuda, et telefoni korra näppida😃). Stardijooneni liikusime ikka üle minuti, aga kohe peale seda sai sisse võtta ettevaatliku jooksusammu. Juba esimestel sammudel tõdesid, et tee on libe ja naelad oleksid siin palju paremad. Samas see edasi-tagasi lõik Laadoga ääres oli vaid 5 km, jäi vaid loota, et hiljem läheb paremaks. Mul käed külmetasid soojemate jooksukinnastega ja ma ei saanud lisapaari kindaid kätte jope sisetaskust. Kuna jooksin isaga kõrvuti, siis ta arvas, et küll varsti kätel soe hakkab.
Raja ääres sai esimestel kilomeetritel imetletud neid kilomeetrimärke, mis terve distantsi vältel olid väga uhked (27.km märgist tuleb pilt hiljem). Kui 5 km sai joostud ning suund ära Peterburi suunas võetud, siis tee küll paremaks ei läinud. Väljas sadas lörtsi, jalgealune oli sopane. Samas, kätel oli juba nii soe, et vahetasin soojemad kindad õhemate vastu välja. Prillid pistsin samuti taskusse, sest ei saanud neid kuidagi kuivaks. Kilomeetrite ajad olid enamjaolt üle kuue minuti, esimene isegi üle seitsme. 8. kilomeetril võtsin esimese geeli, 10. kilomeetril tuli esimene joogipunkt. Tee oli tuline, mina suutsin paar lonksu võtta, isa mitte ühtegi ja kallas kõik maha. Prügikasti ka ei paistnud esimeses punktis ja ikka mõnda aega sai joostud topsiku ja geelipakendiga. Mitmes teele jäävas bussipeatuses polnud prügikastigi, kuni lõpuks ühes oli.
Joogipunktid olid edaspidi iga 5 km tagant ning prügi sai ka ära visata
Kuigi tee oli sopane, siis ometigi tuju oli hea ju muudkui jooksime sellises tempos nagu saime. Mitmel pool jooksis rahvas hanereas. Kuna jooksime läbi külade, siis nägime, et kohalik rahvas elas sellele võistlusele päris hästi kaasa. Järgmise geeli võtsin siis, kui olime 14 km jooksnud. 15 km teeninduspunktis sai head sooja teed. 20 kilomeetril võtsin järgmise geeli. Vahepeal tegin teeoludest/rajast ühe uduse pildi. Kohati oli nii tuuline, et panin uuesti kätte paksemad kindad.
Poolmaratoni täitumisel oli enesetunne jätkuvalt päris hea. Mingi aja pärast hakkasid jalad siiski pisut väsima. Üle 20 km oli kindlasti joostud, kui isa ütles, et ma läheks oma teed. Ma läksingi, aga temaga samas tempos, kui kohati isegi mitte aeglasemalt. Õnneks 25 km joogipunktis sai taas sooja jooki. Banaani ma ei hakkanud võtma, sest olid terved banaanid, mitte väikesed tükid. 26. km oli joostud, kui sai ära söödud järgmine geel. Märkasin eemal 27 km märki, jooksin teise tee poole peale ning tegin sellest ruttu ühe pildi (see pilt sai tegelikult ikka varem tehtud, siis kui 27 km oli veel lõpuni jäänud 😀).
Järgmisel kilomeetril isa ütles mulle uuesti, et ma läheks oma teed. Ta ise jäi korra seisma/kõndima. Eks veidi raske südamega jätsin ta maha ja liikusin edasi. Kuna see oli ühe korraliku mäkketõusu peal, siis ei teinud ka ise mingit tempot. Märkasin, et sadu on palju hõredamaks jäänud ja panin prillid pähe tagasi. Edasi ma lihtsalt jooksin, jooksin ja jooksin. Ühe raja ääres oleva lapse käest sain kommi, mitmele lapsele sai patsu löödud. 30 kilomeetri teeninduspunktis sai teele vahelduseks juua Isostari sooja spordijooki. Uskuge või mitte, aga ka soe spordijook võib täitsa maitsev ja abiks olla. 😃 32 kilomeetrit oli joostud, kui võtsin sisse eelviimase energiageeli.
Peagi tuli raja viimane suurem lõik - 8 km sirge, kus lootsin hommiku põhjal, et rada on natuke parem. See tee pool, mis oli jooksjate päralt, oli väga lopane. Teisel pool, kus autod sõitsid, oli tee puhas. Ometigi oli mul selle viimase sirge peal veel jõudu, 35 km teeninduspunktistki jooksin mööda, kuigi nad pakkusid hapukurki. Hapukurk läheb mulle sisse ka joostes. 😃 Sel lõigul jooksin inimestest palju mööda, aga kuna osalejad olid kõik hanereas, siis iga kord kellestki möödudes, astusin natukenegi kuivanud jala uuesti läbimärjaks.
38 km täitumiselt võtsin sisse viimase energiageeli. Viimases toitlustuspunktis (40.km) veel soe jook ja nüüd polnud muud, kui minna. Lõpp oli juba päris lähedal. Ah jaa, sel lõigul kuulsin mingi aeg kiirabi sireene lähenevat kuskilt. Äkki nägin, et auto tuleb eest ja pidin paremale minema, eespool olijad olid kõik ilusti juba läinud. Jõudsin ikkagi ise ka niimoodi eest ära minna, et päästetöötajate auto ei pidanud minu pärast aeglustuma.
Lõpuks tuli pööre finišisirgele, mis küll tegelikult oli kurv ja täielik liuväli. Ettevaatlikult jooksin need viimased meetrid ja sain maratoni joostud. Medal pandi kaela, foolium ümber. Telefoni tuli kohe SMS, et mis ajaga maratoni läbisin. Hästi paljud osalejad suundusid veel alloleva märgi/monumendi juurde. Kuna see üritus toimub Leningradi blokaadis hukkunute mälestuseks, siis see monument on venelastele olulise tähtsusega.
Mina veidi kõndisin raja äärt mööda tagasi, sest ootasin isa. Lootsin, et tal kõik korras ja ehk ta tuleb ruttu. Õnneks ma ei jõudnud külmetama hakata, sest peagi saabus temagi. Võtsime pakihoiu bussist oma riidekotid ning riideid tuli samuti vahetada bussis. Vähemalt sai sooja ruttu ning kuivad jalanõud jalga. Edasi läksime sellest bussist välja. Polnud jaksu ega viitsimist minna veel sauna ja sööma. Otsisime üles hoopis bussi, mis viis osalejad lähimasse metroojaama. Natuke oli sellega sekeldamist aga lõpuks saime meiegi bussi peale. See transpordikorraldus oli väga hästi korraldatud, et buss nii viis osalejad starti kui ka finišist lähima metrooni (finiš oli natuke Peterburist väljas).
Medaliga pilti tegingi alles hotellitoas (medalist endast alles kodus). Enda kella järgi ei saanud ma maratoni täis, vaid jooksin 42,15 km ajaga 4:22:30. Ametlikult jooksin maratoni neto ajaga 4:21:36 (venekeelne pilt). Teise poole jooksin minuti jagu aeglasemalt kui esimese. Kuigi sel korral ei saanud negatiivset spliti, siis see minut on ikkagi väikene vahe mu jaoks. See maraton on hetke seisuga kindlasti üks mu elu raskemaid, sest see lopa sees jooksmine kurnas ikka korralikult. Peale maratoni mõtlesin, et ma olen peast segane, et tahan sel aastal joosta viis maratoni. Järgmine päev enam nii ei mõelnud. Nüüd on pigem uhke ja hea tunne, et olin suuteline maratoni läbima küllaltki rasketes oludes.
Esmaspäeva õhtul hakkasime Eesti suunas tagasi liikuma. Kuigi ühe bussireisija pärast läks vene poolel väga palju aega (teda ei lastudki lõpuks üle piiri), siis lõpuks hilines buss Tartu bussijaama vaid 40 minutit. Ise saime koju vist poole kolme paiku öösel, kui õigesti mäletan. Nii reis kui ka võistlus olid toredad elamused, kuigi reisi poole pealt on suvel soojaga õues liikumine siiski mugavam/lahedam. Teisest küljest, sel päeval, kui endal võistlust polnud, saigi puhata. 😃
Nüüd on aga nii, et enne aprilli vist endal ühtegi võistlust ei tulegi. Aprillis jookseks Liepajas poolmaratoni, mais Tartu maastikumaratonil maratoni, juunis Ventspilsis maratoni. Juulis ei võistle tervislikel põhjustel, augustis ei tea. Septembrist loodetavasti saan taas võistelda.
Jooksmiseni! 😉
Kommentaarid
Postita kommentaar