Kuigi Lahemaa maraton oli minu maratonide arvestuses juba neljas, siis käimismaratonide seast oli see mul esimene. Maratonile sai end esimeses voorus registreeruda 25 euro eest - selle eest saab siis teeninduse rajal (toit-jook), numbri, medali, diplomi, fotograafi tehtud pildid, pärast võistlust süüa ja sauna. Seega ma arvan, et selle summa eest on asi seda väärt küll.
Päev hakkas selliselt, et kõigepealt sõitsime mu isa ja emaga Puhja, et sealt Kati peale võtta, seejärel võtsime suuna Lahemaale. Mõni tund autosõitu ja olimegi kohal. Kusjuures ilm oli oodatust soojem ja selgem. Riietuseks valisin pikad püksid, õhukese sporditopi ja selle peale hästi õhukese pikkade käistega särgi. Jalanõudeks valisin Skechersi käimisjalanõud.
Tegime kerge eine ning läksime stardikoridori esimesse otsa. Maksimaalselt paarkümmend inimest ehk oli meist eespool. 10 km, 21 km ja 42 km start anti korraga. Lisaks mulle, mu isale ja Katile olid rajal mu ema ja tädi, viimased läksid poolmaratoni kõndima.
Isa ajas tempo kohe alguses nii üles, et mul oli tegemist tema kannul püsimisega. Tundus, et Kati tuleb selle tempoga paremini toime. Selle hullumeelse tempoga kõndisid mu ema ja tädi meist mööda. Kui esimesed kilomeetrid, mis sai alla 9 minuti kõnnitud, keha ära soojaks vist tegid, läks olek veidi paremaks. Edaspidi sai enamik kilomeetreid läbitud üle 9. aga alla 10. minuti. Arvestades raja raskust, oli see hea tempo. Kõndida sai kitsal rajal, alla vaadates nägid järsku orgu, laskumistel olid mitme koha peal hoiatused, et ole ettevaatlik. Tõeline elamusmaraton!
Kui jõudsime esimesse teeninduspunkti, siis seal sai korra aeg maha võetud. Jooksumaratonil haarad topsi ja paned kiirkõnnil või sörgisammul edasi. Käimismaratonil aga tervitad vabatahtlikke, maitsed mitut asja, jood janu kustutamiseks, seejärel jätkad teekonda. Joogi tarbimisel oli selline süsteem, kui jood topsi tühjaks ja tahad veel, siis palud endale samasse topsi jooki juurde kallata, mitte ei võta uut topsi. Jookidest sai valida morsi, spordijoogi ja vee vahel. Mina isiklikult jõin vaid spordijooki. Küll aga sai väga maitsev küpsis ära söödud ning kaks Mesikäpa kommi kaasa haaratud. Küll need olid maitsvad!
Tühjad joogitopsid tuleb sel üritusel visata teeninduspunkti lähedal asuvasse prügikotti. Ei näinud mina, et keegi loobiks prügi maha. Teeninduspunkt on aja maha võtmiseks, kosumiseks, et siis taas rõõmsalt matkaga jätkata.
Edasi sai metsade vahel rännatud, aeg-ajalt üles alla käidud kuni jõudsime taas ühe väga ilusa kohani. Kuna mul oli meie seltskonnast ainsana kõige kergem telefon taskust haarata, siis selle koha peal tegin pilti. Arvasin, et teen rajal rohkem pilte, kuid rada oli kohati nii raske, et oluline oli mitte alla orgu kukkuda. Pealegi head tempot oli samuti vaja hoida.
Edasi viis tee üle silla, peale seda tuli raja teine teeninduspunkt.
Ma ei mäleta enam, mis ma tolles teeninduspuntkis lisaks joogile võtsin. Kui seal arbuusi või apelsini oli, siis arvatavasti seda võtsingi. 😊
Peale seda 21. kilomeetri omad keerasid vasakule, meie aga paremale. Seal tuli järjest 2 WC-d ja mul oli vaja sinna minna. Pärast seda kõndisin ruttu Katile ja isale järele ning jätkasime kolmekesi oma teed. Nüüdsest oli inimesi näha rajal harva ja väga vähe. Kuskil keset metsa kolmekesi kõndides mõtlesin, et üksi vist ei julgekski sellel üritusel osaleda, sest päris kõhe oleks kohati. Kuskil tuli selline rajaosa, et tee oli mudane ja laudtee oli libe. Me siiski laudteed ei kasutanud, mingi meie ees olev tädi samuti ei kasutanud. Lootsime, et püüame selle tädi varsti kinni. Kui talle järele jõudsime, selgus, et tegemist on Leili Teeväljaga. Sain ta jutust aru, et 300 maratoniga sai tal mingi eesmärk täidetud ja nüüd tuleb lihtsalt nautida elu ja läbida maratone, sest see on tegevus, mis talle meeldib. Leilile oli see 301. maraton.
Peagi tuli kolmas joogipunkt ning seal jäime taas Teeväljast maha. Võtsin sel korral Kati soovitusel mingi šokolaadibatoonikese moodi asja rajale kaasa. See oli ainuke asi, mis läks veidi raskemalt alla, vaatamata heale maitsele. Rajal sattusime järjekordsesse kaunisse kohta - jõgi, astangud, rippsild.
Kui mu mälu mind ei peta, siis kõndisime küla vahel päris heal teel. Seejärel keerasime metsarajale, kus tuli hanereas kõndida, sest tee oli kitsas. Ma haarasin seal käigu pealt paar mustikat. Üldse neis metsades nägi päris palju kukeseeni ja mustikaid. See kitsas rada sai üle elatud, siis läks tee taas lahedamaks. Hõre mets ja laiem metsatee.
Järgmises teeninduspunktis võtsime Katiga mõlemad kiluvõileiba. See oli väga hea ja läks alla. Midagi magusat vist võtsin lisaks, natuke juua ning matk võis jätkata. Minu seljakott, mida kandsin isaga vaheldumisi, läks vahepeal katki. Õnneks mu kott oli kerge ja pakkisime selle Kati kotti. Edaspidi kandsime kolmekesi vaheldumisi seda ühte seljakotti.
Rada viis edasi korra mingisuguse künka otsa ja meist paremale jäi liivakarjäär, mida üritasin pildistada. Paraku pildi pealt tundub see koht palju tavalisem. Päriselt nähtuna oli vaade palju ägedam.
Mingil hetkel tegime Katiga fotosüüdistuse, et oleme ikka päriselt maratoni kõndimas, mitte 21 km rajal. 😃
Meie muudkui kõnnime ja aeg lendab. Meist sõidab mööda üks auto, mis peatub veidi aja pärast. Autos oli fotograaf, kes tegi meist väga hea hüppepildi, kus paistab vastu vaid rõõm üritusel osalemisest. 😊
Kuna mingi kolmeliikmeline tüdrukutepunt muudkui lähenes, siis me ei saanud väga tempot allapoole lasta. Eks need tüdrukud vahel jooksid, kuid ega ma isegi selle koha pealt päris puhas pole. Kõndimine väsitas vahel jalad nii ära, et jooksusamm oli kergem. Kasutasime seda sammu siiski nii vähe kui võimalik, sest tahtsime olla käimismaratonil ausad. See ülalolev pilt on ainuke hetk, kui kaks jalga olid meil korraga õhus. 😃
Eelviimases teeninduspunktis saime teada, et oleme jagamas omavahel 13.-15. kohta. Päris hea, ise arvasime, et oleme esikahekümne seas, aga olime lausa esiviieteistkümne seas. Selles joogipunktis sai natuke kangemat spordijooki. Mul läks esimene topsitäis ühe lonksuga alla. Kui olime end piisavalt tankinud, jätkasime teed. Pealegi need kolm tüdrukut olid samuti juba sellesse kohta jõudnud.
Võib isegi öelda, et kõndisime eelviimasest teeninduspunktist viimaseni kuuekesi. Me kõik möödusime sel ajal kahest osalejast, kes olid ülisuurte seljakottidega ning kolme Husky koeraga. Kuigi olime stardi ajal suhteliselt eesotsas, ei märganud ma seal kolme suurt koera. Kes see teab, kas nad lõikasid või panid tõesti ka oma koerad 42 km järjest läbima.
Viimases teeninduspuntkis sõin arbuusi, jõin mingit Vichy spordijooki ning haarasin endale veel kaks Mesikäpa kommi rajale kaasa (mis ma tegelikult kohe ära sõin). Nüüd oli jäänud lõpuni 4 km. Jalad olid vahel päris rasked, samas oli uhke tunne, et see on tõepoolest varsti tehtud. Kolmene tüdrukute kamp möödus meist ja peagi olid nad silmapiirilt kadunud. Vahed olid osalejatega nii suureks kasvanud, et ei näinud kedagi ka tagapool. Rajal tegime korra veel väikese pausi, sest Katil hakkas pea ringi käima. Ma aeg-ajalt ikka (muretsesin) uurisin terve raja vältel, kuidas ta end tunneb, sest talle oli see üldse esimene maraton ja tahtsin, et ta tervena finišisse jõuaks.
Lõpuks tuli silt, et 1 km jäänud, siis oli juba 900 meetrit jäänud, 800 meetrit jne. Kati pani äkki ees minema, üritasin ta kannul püsida, kuid jäin maha. Ta on minust kiirem kõndija. Kati sai 13. koha, mina 14. koha ning mu isa 15. koha. Kui olime saanud medalid kaela ja diplomid kätte, tegime paar pilti fotoseina ees oleva poodiumi juures. Meie kolme arvestuses sai Kati esimese, mina teise ning mu isa kolmanda koha. 😊
Peale võistlust sai veel suppi ning banaani söödud. Lisaks oli seal (ühis)saunas käimise võimalus, mida paljud kasutasid. Kui olime oma asjad ära ajanud, asusime kodu poole teele. Ma olin autos nii väsinud, et ma ei rääkinud praktiliselt mitte midagi. Kuigi kohe peale üritust oli mu samm küllaltki reibas, siis väsimus tabaski mind hiljem.
Üritusel osalemisega olen väga rahul. Esimese hooga arvasin, et see on mu esimene ja viimane käimismaraton. Kui järgnevatel tahan osaleda, siis võtan vaid poolmaratoni. Hiljem aga juba mõtlesin, et ma sain sellega hakkama, mis omakorda tähendab, et saaksin järgnevate maratonidega samuti hakkama. Pealegi tegemist on elamusmaratonidega, mis on oma nime väärilised.
(Elamusmaratonide sarjas ei toimu üldarvestus üldsegi mitte aja peale. Lugesin just e-maili pealt, et võisteldakse kilomeetrite arvestuses. Kes koguvad hooaja jooksul kõige rohkem kilomeetreid, pretendeerivad auhindadele (viide)).
Järgmise korrani! 😉
Kommentaarid
Postita kommentaar