Tartu linnamaraton on üks mu lemmikutest jooksuvõistlustest. Olin sellest osa võtnud 3 korda (2015 ja 2016 kümme kilomeetrit ning 2017 poolmaraton). Kõik korrad olen lõpetanud väga hea emotsiooniga. Pabistasin, et äkki ei saagi ma käesoleval aastal Tartus joosta, sest 13 oktoober on mul Sigulda pärast niigi vabaks küsitud. Õnneks aga olid nii tööandja kui ka kolleeg vastutulelikud ning mingi nädala jagu enne võistlust registreerisin end poolmaratonile.
Lootsin head ilma ning head aega, st eesmärk oli joosta vähemalt alla 1:43:00 (ning veel paremal juhul muidugi uus rekord). Kuna Tartu on kodust vaid ca 40 kaugusel, siis õnneks ei pidanud liiga vara liikuma hakkama. Saatsime isa maratoni starti ära (9:30) ning seejärel valmistusime emaga oma poolmaratoni stardiks. See poolteist tundi möödus nii, et ise ka aru ei saanud.
Stardikoridoris sain päris hea koha ning õnneks oli isegi ruumi. Ei näinud põhjust ettepoole trügima hakata. Küll aga nägin täpselt teises servas 1:45:00 tempomeistrit. Kui eelmisel aastal oli oluline tal kannul püsida, siis käesoleval aastal oli eesmärk sellest pundist võimalikult ruttu ette joosta ning mingil juhul ei tohtinud nad järele jõuda. Seda kõike sellepärast, et saada ikka aeg alla 1:43:00. Kuna Kuldigas suutsin joosta kõik kilomeetrid alla viie minuti, lootsin Tartus samaga hakkama saada.
Peagi anti start, jooksusammu sai kohe sisse võtta. Peale esimese kilomeetri täitumist (4:55 min/km) leidsin võimaluse 1:45 tempogrupp seljataha jätta ning vahe sisse joosta. Teise kilomeetri aeg oli 4:44, sel kilomeetril mul hakkas palav (olin pikkade, aga õhukesest materjalist, riietega). Mingi aja pärast aga puhus tuul ja oli vihma rohkem, siis jällegi tundus riietus paras, mitte üle pakutud.
Kuskil kolmandal ja neljandal kilomeetril hakkasin vaikselt joogipunkti ootama, väike janu oli tekkinud. Palav oli ka pisut järjekordselt. Viiendal kilomeetril tuli lõpuks see päästev joogipunkt. Ajasin endale kaks topsitäit spordijooki sisse (kiirkõnnil) ning seejärel võtsin taas jooksusammu sisse. Pärast joogipunkti hakkas tihedamalt sadama, aitaski lõplikult tagasi maha jahtuda ning tegi jooksu paremaks.
Edasi lihtsalt jooksin, vihm oli ka vahepeal järele andnud. Kilomeetrite ajad olid ka sellised, et olin rahul ja anna minna. Teine joogipunkt oli vist kümnendal kilomeetril. Seal võtsin samuti jooki sisse ning tundsin, et ei taha veel geeli. Naljakas oli see, et taas pärast teeninduspunkti läbimist hakkas tihedamalt sadama. 12 kilomeetri täitumisel võtsin oma geeli sisse ning kohe pärast seda sai taas juua (üllatavalt väike vahe). Võtsin paar lonksu vett geelile peale ning lisaks veidi spordijooki. Seejärel tuli jõe ääres trepist üles joosta ja mööda ilusat alleed edasi joosta. Sealkandis märkasin alles fotograafe, enne ei pannud üldse tähelegi.
Näiteks sellise koha peal ma ei mäleta ühtegi fotograafi ega teadnud ka seda, et mind taga aeti. 😃
Tundsin endas jõudu ja muudkui jooksin, kilomeetrite ajad püsisid 4:45 - 4:55 kandis. Kuskil 16. kilomeetri lõpus, 17. kilomeetri alguses tundsin jalgades väsimust. Nende kilomeetrite ajad olid ka pisut aeglasemad - 4:59 ja 5:02. Tol hetkel tiirutasime minu meelest veel kuskil porise raja peal. Pingutasin siiski edasi ja varsti kadus ka väsimus jalgadest.
RC Cola punktis ma juua ei võtnud, sest spordijooki polnud. Kuna ma ei mäletanud mitu joogipunkti on, siis lootsin et pean lõpuni vastu. Kuna vaid mõned kilomeetrid olid jäänud, siis uskusin endasse, et jooksen ikkagi hästi.
Peagi tuli see kuulus Toomemäe tõus, seal isegi ergutati jooksjaid. Üks mees tuli seljatagant, ergutas ühte teist meest, kellest me mõlemad mööda jooksime. Mingi aja pärast jooksin ka sellest ergutajast mööda ning Toomemäe tipus olin üksinda. Kuigi ei teinud ühtegi kõnnisammu, võttis see tõus mu korralikult läbi. Õnneks nägin ees "elupäästjat," veel üks joogipunkt. Sain topsiku, mis oli ääretasa täis, kõik jõin ära. Viimase lonksu ajal veel mainiti mikrofonis mu nime, et olen ka sinna jõudnud. 19. kilomeeter - Toomemäe tõus ja joogipaus, mu jooksu aeglaseim kilomeeter, 5:07. Arvan, et arvestades olusid, siis see on ikkagi hea aeg sellisel kilomeetril.
Viimased kaks kilomeetrit otsustasin joosta nii kiiresti kui jaksan, kahekümnes kilomeeter oli siiski ajaga 5:01, ilmselt nii porine rada kui ka mu ettevaatlik samm mõjutasid seda. Viimasel kilomeetril jooksis see mees minust uuesti mööda, kes Toomemäe tõusul mu seljataha jäi. Ta veel ütles, et nüüd on vaid allamäge minek ja midagi veel, millest ma aru ei saanud. Eks ta ergutas. 😊
Kuigi mul mingi pool rada kindlasti oli ühe naisterahvaga väike alateadlik võistlus ning enne Toomemäge suutsin ta seljatada, siis viimasel kilomeetril jooksis minust mööda üks naisterahvas, keda varem polnud märganud. Rohkem naisi minust mööda ei jooksnud, aga mõni üksik meesterahvas tegi seda sellegipoolest.
Lõpuks tuli see munakivi tee, punane vaip ja finišisirge. Jooksin õnnelikult finišisse. Suutsin joosta ära ajaga 1:42:52. Kuigi uut rekordit ei tulnud, siis see oli mu paremuselt teine poolmaraton. Olin oma jooksuga rahul. Päras finišeerimist sain veel Katiga paariks minutiks kokku ja vahetasime mõne sõna. Ta tegi minust paar pilti ka. 😊
Ootasin ema poolmaratoni lõpetasime ära. Seejärel oli plaan kiirelt pakihoiust kott võtta, riided ära vahetada ja tulla raja äärde tuttavatele maratoni jooksjatele finišis kaasa elama. Kuna nelja tunni jooksjate lõpetamiseni oli veel pea pool tundi aega, siis arvasin, et jõuab ilusasti. Paraku ei läinud nii. Tuttavad maratoni jooksjad (mu isa, Kristina, mingi aja pärast ka Viigi) olid juba ammu lõpetanud, kui sain pakihoiust alles oma koti kätte. Mul olid pakihoiu järjekorras ikka korralikud külmavärina. Hea, et vahel päike natukenegi nägu näitas. Mul said riided vahetatud nii kümme minutit enne 10 kilomeetri starti (14:00 oli nende start). Isa, kes jooksis maratoni, tema paki vist saime kätte siis, kui 10 kilomeetri omad oli juba pool tundi jooksnud. Sellist probleemi pole Tartu maratoni üritustel varem olnud.
Kui viimaks kõik olime soojalt riides, käisime sekretariaadis oma diplomite järel (isa sai ka Finisheri särgi). Õnneks sekretariaat oli finiši juures. Jäime mu õde, kes jooksis 10 km, seal ootama. Peagi tuli temagi. Enne koduteed saime veel sooja suppi ning sooja teed. See oli hea.
Tartu maraton on alati hästi korraldatud. Ainuke asi, mille kallal sel aastal nuriseda, ongi pakihoid. Nii mõnigi märgades riietes järjekorras seisja võib nüüd lähipäevil haigeks jääda. Loodan, et neil järgmisel aastal sellist probleemi pole. Järgmine aasta oleks mul viies aasta järjest sel võistlusel osaleda ning seda peaks tähistama täismaratoni läbimisega.
Rääkides veel jooksurajast, siis see oli mitmekesine, sai joosta nii maanteedel, kergliiklusteel, poristel radadel, lahtise kivikillustiku peal kui ka munakiviteel.
Tulles lõpetuseks statistika juurde, siis üldarvestuses tulin 257. kohale (990 lõpetajat) ning naistest jooksin endale välja 35. koha (334 lõpetajat). Kuigi poolmaraton pole maraton, siis mainin ikkagi, et jooksin teise poole natukene kiiremini. Championchipi andmetel olen samas päris ühtlases tempos maa läbinud, 10 km vaheajapunktis oli keskine tempo 4:54 min/km ning 20,9 km peal 4:52 min/km. Finišeerides oli kiirus 4:16 min/km. Selle jooksu keskmine tempo lõppkokkuvõttes oligi 4:53 min/km (Kuldigas, sealt kus mu rekord pärineb, oli keskmine 4:51 min/km).
Mul on käesoleval aastal veel üks planeeritud võistlus ees. 13. oktoobril, nädal pärast Tartu linnamaratonis joostud poolmaratoni, Sigulda poolmaraton. Tihe võistluste hooaeg oleks ilus lõpetada uue rekordiga (mu rekord hetkel 1:42:10). Tean, et jookseme 4 ringi, rada peaks olema samuti kergem kui Tartus. Seega lootust on. Sigulda poolmaraton on ühtlasi Läti jooksusarja viimane etapp. Äge oleks lõpetada see ilusa tulemusega.
Jooksmiseni! 😉
Kommentaarid
Postita kommentaar