Otse põhisisu juurde

Minu elu kõige raskem jooks ehk Tartu maastikumaratoni 24 kilomeetri jooks

Pühapäeval oli mind ees ootamas päris raske jooks. Tartu maastikumaratoni 24 km jooks. Eelmisel aastal oli distants 23,3 km ning siis ma lõpetasin ajaga 2:00:48. Kuna 2017 jäi kahe tunni alistamisest nii vähe puudu, siis mu esialgne eesmärk oli läbida see distants kas või sekund alla kahe tunni. Mõni nädal enne võistlust sain teada, et maa on nüüd pikem - 23,7 km. Arvasin veel siiski, et äkki olen võimeline ka sellise maa kahe tunniga läbi jooksma. Küll aga tekkisid hirmutavad ilmaprognoosid, 2017 aastal oli vist temperatuur 8­­°C-10°C selle võistluse ajal. Käesoleval aastal lubati aga lausa 26°C sooja ja päikest. See kõlas hirmutavalt ja mitte niivõrd aja tõttu, vaid see, et nii pikk maa kuumaga vastu pidada.

Hommikul puder sisse, natuke istumist, jooksuriided selga (õhuke ilma käisteta ja mitte liiga liibuv maika ning lühikesed püksid) ning isa viis minu ja ema Tehvandi staadionile ära. Ema oli esimest korda nii pikale jooksule minemas. Kohale jõudes märkas Kati mind ja tervitasime. Kuna väljas oli juba siis väga soe, andsime emaga oma pakid kohe ära pakihoidu. Seejärel tegime aega veel kuni stardini parajaks.

Kaasa olin võtnud oma väikese joogipudeli, mida sain teeninduspunktides uuesti täita ning ühe energiageeli, mis oli plaanis sisse võtta 11-l kilomeetril.

Mingi 10:40 paiku hakkasime stardikoridori liikuma. See aeg oli seal veel õnneks seal (ilmselt päikese tõttu) vähe rahvast ja sain ilma vaevata oma stardigrupi valida. Läksin 1:45-2:00 gruppi, kuigi selle palavaga tundus pisut ebareaalne joosta see maa läbi kahe tunniga. Kuigi arvasin, et Margit jookseb kindlasti kahe tunniga ära, sest olin ta blogist või kuskilt lugenud, et tema suudab taluda kuuma. Kuna nii Tallinnas kui ka Tartus tuli ta vaid pisut peale mind, siis olin kindel, et meie blogijate kambast on sel päeval tema kiireim, sest mina ja palav ilm ei ole kunagi väga koostööaldid olnud. 😃

Kell 11:00 anti start ning hakkasime jooksma. Jooks läks kohe laiale asfaltkattega teele ning sai koha rahulikul sammul jooksma hakata. Tuli alustada tasa ja targu, et selle palavaga ellu jääda. Esimesel kilomeetril jooksin (endale üllatuslikult) Margitist mööda ning soovisime teineteisele jõudu. Esimese kilomeetri aeg tuli 5:19 ning see tundus alguseks hea. Teisel kilomeetril võtsin juba esimesed lonksud oma pudelist. Nii teine kui ka kolmas kilomeeter tulid alla viie minuti ning vaatamata palavusele tundus, et kui nii jätkan, suudan äkki ikkagi päris hea aja joosta. Need kilomeetrid aga olid kõige paremad sellepärast, et need olid asfalti kilomeetrid. Rohkem ei jooksnud ma ühtegi kilomeetrit alla viie minuti.

Enne asfaltilt ära keeramist olid tee ääres ühed vabatahtlikud, kes kastsid teisel pool teed jooksjaid. Kuigi see eeldas korra vasakule jooksmist, enne paremale keeramist, siis jooksin ka ise vooliku alt läbi. Millegipärast arvasin, et kui kruusale keerame, siis üsna ruttu tuleb esimene joogipunkt. Tegelikkuses pidi seal ikka veel mõne kilomeetri jooksma, enne kui tuli esimene teeninduspunkt. Seal jõin punases topsis oleva spordijoogi ära ning kallasin endale topsikutäie vett pähe. See oli hea värskendav. Pärast seda teeninduspunkti, tuli joosta alla mingist vastikust mäest, mis oli lahtist liiva täis. See üle elatud, siis keerasime metsarajale, seal oli päris mõnus. Metas omakorda sai veel mingile samblasele teele keeratud ning siis mingi aeg taas parema pinnasega metsarajale. 

Joostes ajasid mind segadusse kilomeetrimärgid, kuigi minu Endomondo ütles enam-vähem õigeaegselt, siis segadust tekitas asjaolu, et kui nii palju kilomeetreid on lõpuni, nagu viidad näitavad, siis tuleb see maa 24 km ehk ikka eriti ränk maastikujooks on ees ootamas.

Esimese ja teise teeninduspunkti vahel läks mul päris raskeks. Keerasime mingi aeg metsast välja ning jooksime üle mingisuguse paisjärve. Päike paistis, palav oli, raske oli ja jõudu oli vähe. Jõin pisut oma joogipudelist ja mõtlesin, et kuna jõudu on nii vähe, siis võtan parem kohe selle energiageeli sisse ning joon veel pisut peale. Pealegi jooksmise ajal arvasin, et järgmine joogipunkt pole enam kaugel, kui metsa tagasi keerame (kuigi eelmisel aastal jooksin, siis ei jää need rajad nii hästi mällu). Siiski, tuli veel ka metsas omajagu kilomeetreid joosta. Mul olid selle palavaga joostes aeg-ajalt lausa hetkelised külmavärinad. Selle raske, 8.kilomeetri aeg oli 5:38, siis kuni teeninduspunktini olid ajad vahemikus 5:15-5:23. Kaheteistkümnenda kilomeetri aeg tuli 5:51, aga seal selline aeg teeninduspunkti pärast. Mul oli vaja ennast kosutada. Kõigepealt kallasin oma isikliku topsi uuesti jooki täis, sattus poolik topsik kätte ja ei saanud oma pudelit täis. Seejärel kallasin sinna natuke vett peale ja ülejäänud vee omale pähe. Nüüd tuli võtta kolmas topsik ning selle jõin edasi liikudest tühjaks. Vaatasin veel enne, et tops oleks ikka täis, mitte pooltühi. See teeninduspunkt oli väga kosutav, sest kui uuesti jooksma hakkasin, tundsin endas jõudu. Isegi mõnest inimesest jooksin mööda. Arvasin, et ehk lisaks teeninduspuntkile hakkas energiageel mõjuma.

13 kilomeetri suutsin joosta juba täpselt viie minutiga, samas rohkem tempot tõsta ei jaksanud. Jõudu hakkas taas vähemaks jääma. Hea oli aga see, et teise ja kolmanda teeninduspunkti vahemaa oli väiksem. Kolmandas joogipunktis jõin taas topsitäie spordijooki, võtsin viilu kurki sisse ning katsetasin enda svammiga kastmist. Ka seda tüüpi jahutamine oli kosutav, aga tõdesin, et vee pähe kallamine on ikkagi parem. Pärast seda joogipunkti tuli joosta mõnda aega kruusatee peal ning päikese käes. Rajaprofiil kiskus ka raskeks, tõusud. Lõpuks keerasime metsarajale, seal mõnusam pinnakate, aga üks tõus järgnes teisele. Need tõusud olid mulle sel päeval väga rasked, jalad olid nii rasked, et sundisin ennast jooksma, sest ma pole allaandja tüüp. Kahel künkal kaks sammu kõndisin ja siis jälle, ei ma pean jooksma. Kui aga ühel mäkketõusul juba rindu valu lõi, siis kõndisin teadlikult mõnda aega ning jõin oma isikliku topsiku tühjaks. Õnneks teadsin, et viimane joogipunkt pole enam kaugel ja saan seal uuesti oma pudeli ära täita. Kuna mul oli selleks ajaks selge, et enda kohta mingit head aega ma ei jookse, siis oligi mu peamine eesmärk omal jalal elusa ja tervena finišisse jõuda.

Enne jõe äärt tuligi viimane joogipunkt, RC Cola mind ei huvitanud, liikusin ikka sinnamaani, kus spordijoogid ja vesi. Kallasin kõigepealt oma topsiku spordijooki täis ning siis enda kosutamiseks veel topsitäis vett pähe. Seejärel haarasin kaasa veel ühe spordijoogiga topsi ning jõin selle kiirkõnni sammul tühjaks. Nüüd teadsin, et finišini veel mõned kilomeetrid ja tuleb vastu pidada. Jõe ääres oli mingi dušš ja kuna paremal pool minust oli üks kaasjooksja, siis astusin ise vasakult ning otse porri. Määrisin nii lõpus oma Adidased, mis ei osutunudki nii headeks maastikujooksu jalanõudeks, nagu ma arvasin, ära. Siiski tempot ma rohkem alla lasta ei tahtnud, teeninduspunkt ikkagi aitas kosuda ja valusid kuskil polnud. Jooksin siis muudkui edasi selle palavusega neil viimastel kilomeetritel, paarist üksikust vist isegi jooksin mööda. See raja lõpu osa oli mõnus ning ma teadsin, et lõpp pole enam kaugel. Proovisin joosta siiski lõpu pisut kiiremini, et saada natukenegi hea lõpuaeg selle palavaga. Viimaks tuli see märk "Pea vastu! 1 km!" See lihtsalt tuli vastu pidada, jooksin ja jooksin, lõpuks paistis see päästev finišisirge ning viimastel meetritel enne lõppu märkasin äkki, et suudan ühest mehest veel mööda joosta, kui teen viimase pingutuse. Võtsin oma jõuvarud kokku ning suutsingi ületada finišijoone enne seda sinises särgis meest. 


Ma unustasin aga vaadata tabloole, Endomondost aga nägin, et aeg on 2:09:23 ja distants 24,31 km. Vähemalt sain aja alla 2:10:00. Koperdasin medalijagajate juurde ning siis täiesti istusin veidikeseks puhkama. Ma olin omadega nii läbi, et ei jõudnud riideidki vahetama minna. Samas ma olin emotsionaalselt väga õnnelik, et selle maa omal jalal läbi jooksin ja selle kuumaga finišisse jõudsin. Kui ma olin veidi aega istunud, siis läbi mikrofoni öelda, et üle poole jooksjatest on veel rajal. Selle põhjal järeldasin, et mul läks vist ikkagi päris hästi.

Vahetasin riided lõpuks ikkagi ära ning siis ootasin ema, kes oli veel samal rajal, ning isa ja õde, kes jooksid 10-kilomeetrisel distantsil. Kui olime kõik lõpetanud, siis läksime diplomite järgi. Minu diplom tegi mulle ikka väga suurt rõõmu. Esiteks diplomil ei olnud kirjas 23 km, ega 23,7 km, vaid ametlik maa oligi 24,1 km. Teine asi, mis rõõmu valmistas oli koht. Ma olin 43. naine (2017 olin 82. naine) ning üldarvestuses 403. koht (möödunud aastal 658. koht). Kuigi palavus tegi minuga (ja tegelikult kõigiga) ränga töö, siis kohtade arvestuses tegin ikka väga hea paranduse. Olla naistest esimese 50 sees, ma poleks seda uskunud. Lisaks sain ma kodus hiljem teada, et olin enda vanuseklassis 15. naine 100-st. 

Kuna selle distantsi lõpetas 1121 inimest ning naisi oli neist ainult 328, siis väga tublid ja vaprad naised, kes selle ette võtsid ning tervitan oma blogijatest kaaskannatajaid KatitMargitit ja Mariliisi, kes olid samuti nende vaprate 328 naise seas. 😊

Tegin kodus oma medalist ja diplomist ikka pilti kah.


Kui nüüd lõpetuseks veel jooksu statistikast rääkida, siis kiireim oli teine kilomeeter ajaga 4:49 ning aeglaseim 21. kilomeeter ajaga 5:54.

See jooks võttis mu nii läbi, et otsustasin taastumiseks, teha kaks jooksuvaba päeva järjest. Kuna aga on ütlus, et "Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks," ning ma jäin sel võistlusel ellu, siis peaksin olema nüüd veelgi parem jooksja. Kuigi ma ilmade tõttu pisut kardan 27. mail ees ootavat Rezekne poolmaratoni ning 17. juunil eesootavat Ventspilsi poolmaratoni, siis tänu sellele raskele maastikumaratoni kogemusele olen pisut targem. Kuna maastikumaratonil põletasin maikaga ülaselja täielikult ära, siis järgmisel korral eelistan siiski lühikeste käistega jooksusärki, et oma nahka kaitsta. Lisaks tuleb kaasa võtta suurem joogipudel. Parem hoida pudelit terve tee käes kui rajal kõrbeda.

Järgmise hullu jooksuvõistluseni! 😃

Kommentaarid

  1. Vist on sul vastupidi meelde jäänud, sest mina olen kurikuulus sellepoolest, et isegi 15 kraadi on võistluse ajal minu jaoks palju. 😂 Kindlasti oled sel aastal minust igal võistlusel kiirem. Juba sinu treeningtempod erinevad minu omadest ikka väga palju. 🙂

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Päris hea jooksja oled sa siiski! Kindlasti igal võistlusel kiirem sel aastal - no maratoni puhul ei pruugi, sul mitu maratoni seljataga, mul alles esimene ees ja ei lähe aega 3:58:00 taga ajama, aga eks 9. septembril saan teada, kuidas mul läheb. :)

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Minu tellimused Aliexpressist 2014-2016

Panen siia pildid väikese selgitusega toodetest, mis olen ostnud. Pildid panengi konkreetselt enda asjadest, nii nagu nad kätte sain. Mu kõige esimene proovitellimus oli 16.mail 2014. Tellisin 6.35 eurot maksva siidise vööga kleidi S suurus. Minu mõõdud ongi XS/S (rohkem XS). See oli mulle paraku tiba suur ja ebaõnnestunud ost. Seda kleiti mul enam pole alleski. Nüüd oma aliexpressi lehelt vaadates näen, et olen tellinud samal päeval kaks kleiti. Tellisin ka ühe kollase suvekleidi, maksis 7,09 eurot, samuti S suurus. See oli üks mu lemmikkleite. Panen nüüd ka paar pilti, kus mul on see kleit seljas. :) Sellest kleidist ma jäin ilma, sest juhtus üks tobe õnnetus. Maal trügivad ikka sügisel rotid kappi, mu lemmik kleit oli mingi kurja roti poolt nii katki näritud, et pidin ära viskama. Seda toodet seal enam müügil pole ka, muidu telliks uue, vb sinise, sest tumesinine tundus ka väga ilus. Ma olen sel esimesel korral prooviks kohe mitu asja tellinud, tellisin

Teekond elu esimese operatsioonini ning operatsioon ise (laparoskoopia)

Kui mul 2019 aasta veebruaris esmakordselt müoom diagnoositi, ei osanud ma sellest esialgu mitte midagi arvata. Arst ütles vaid, et ma tuleks aasta pärast kindlasti kontrolli tagasi, aga kui probleeme tekib, võin alati ka varem tulla. Läksin ära, koduteel mõtlesin, et müoom - ma olen seda sõna kuulnud, aga mis see on. Googeldades ehmatas esimese hooga sõna kasvaja ikka väga ära. Uurisin netist selle kohta edasi ja sain aru, et karta pole mul midagi vaja. See healoomuline kasvaja avastataksegi enamjaolt tavalise günekoloogilise läbivaatuse käigus ultraheliga. Pahaloomuliseks muutumise tõenäosus alla 1 protsendi. Sümptomite puhul on naistel sagedaseimaks kaebuseks väga vererohked päevad. Seda probleemi mul polnud. Müoom oli mul väga väike kah - 2,2*2,4 cm. Internetist selle haiguse kohta uurides jäi silma vaid nii palju, et peale esmaskordset avastamist tasuks minna uuesti kontrolli poole aasta pärast. Elasin siis oma tavalist elu edasi, probleeme polnud. Pikematel jooksudel (marat

7 kasulikku nõuannet oma esimese poolmaratoni jooksmiseks

Kuna ka minul on esimene poolmaraton peagi ees, otsisin internetist (inglise keeles) nõuandeid poolmaratoni jooksmiseks. Sirvisin paari artiklit ja mulle meeldis just see 7 nõuandega postitus (panen pärast ka lingi) ja jagan neid soovitusi lühidalt ka teiega, kirjutan ise ikka eesti keeles siia, aga panen täiesti oma sõnadega need soovitused, lihtsalt mõte jääks samaks. :) 1. Tee endale treeningplaan! See aitab poolmaratoniks ette valmistada. Ei tasu unustada, et jooksmine võtab aega. Kui sa pole just nagu mingi gasell, et oled võimeline kohe poolmaratoni jooksma (mõni üksik võib olla selline), siis tuleks vähemalt mõni nädalgi enne võistlust hakata treenima ja end end ette valmistama. Treeningplaan aitab kaasa sellele, et sa treeningpäevadel kindlal ajal oma trenni tehtud saad ja seega ka poolmaratoniks valmistuda. 2. Leia endale trennikaaslane/toetaja! Võid osaleda mingis spordigrupis, aga miks mitte ka lihtsalt ühe kindla kaaslasega trennid ära teha. Trennikaaslane on