7.oktoober oli minu jaoks tähtis päev, sest mind oli Tartus ees ootamas poolmaraton. Viimati jooksin poolmaratoni 10.septembril Tallinnas (loe SIIT) ja seal läks mul päris hästi. Tartu linnamaratonil oli mu eesmärk joosta uus poolmaratoni rekord ehk läksin püüdma aega alla 1:48 (1:47 tundus ideaalne).
Stardimaterjalid võtsime välja juba reedel.
Võistluspäeva hommik algas pudruga, see on lausa kohustuslik hommikusöök sellisel päeval. Hommikul pakkisin oma koti kokku, aga kuna ma polnud kindel, millega joosta, sai sinna riideid visatud palju rohkem kui vaja. Võtsin kaasa nii pikad kui ka lühikesed jooksuriided.
Tartus olime kohal 9:15 paiku ja nägime ära täismaratoni stardi. Vaatasime emaga natuke aega lastejookse, siis vaatasime pisut telkides ringi ning pärast seda suundusime riideid vahetama. Valisin jooksmiseks pikkade käistega särgi ja lühikesed püksid (viimane oli heade taskute pärast) ning igaks juhuks jätsin pähe ka õhukese peapaela.
Andsime oma kotid pakihoidu ning suundusimegi stardikoridori ning mul õnnestus päris heale positsioonile saada juba koridoris. Peale stardipaugu kõlamist sai kohe jooksma hakata. Kuna päike paistis, siis oli päris soe ning järeldasin, et lühikesed püksid oli õige valik. Kui mul oli 1 km joostud, võtsin peapaela peast ning panin taskusse - nii oli veel parem joosta. Kahte kilomeetritki polnud täis saanud, kui avastasin, et ma jooksen 1:45 tempomeistri grupis. Võtsin vastu otsuse, et püüan selles grupis püsida, kui tempomeister terve tee silmapiiril paistab, siis jooksen ka uue rekordi. Mõtlesin samal ajal selliseid mõtteid, et 1:45-ks pole ma veel võimeline .... või mis siis kui olen ... aga ma ei tohi üle pingutada ... jooksen tempomeistri grupis pikka aega, aga lõpu poole maha jäädes tuleb isiklik rekord ikka ära.
Esimeses joogipunktis ma jäin natuke maha, aga pärast enda tankimist püüdsin grupi uuesti kinni ja rohkem ma maha ei jäänudki. Mulle meeldis see, et ka tempomeister ise ergutas jooksjaid ning teavitas joogipunktidest. Ta haaras ka ise mõnes joogipunktis vee selleks,et seda pakkuda, kui mõni grupist ehk ei võtnud jooki. Kuna kõik, kes juua tahtsid, ikkagi võtsid juua, jõi tempomeister ise jooki. Kui ma olin 10 km suutnud end juba selles grupis hoida, siis tekkisid mul mõtted, et peaaegu pool maad olen selles grupis püsinud, äkki ma suudan siis püsida ka teise poole. Kuskil 16 km peal ma jäin tempomeistrist veidikene maha, aga suutsin ta uuesti kinni püüda ning siis oli taas mu ülesanne tempot lihtsalt hoida. Rohkem ma sellest grupist maha ei jäänudki.
Toomemäe tõusul juhtus selline asi, et 1:45 tempomeister jõudis mäe otsa esimesena (see tõus oli ikka mõnusalt raske proovikivi). 😃 Ta kutsus grupi omasid järele tagasi ja ütles, et me ei annaks alla, väga vähe on jäänud. Toomemäel ma avastasin äkki, et olen tempomeistri kõrval ainuke. Ta hõikas nii eesmistele kui ka tagumistele, et poolteist kilomeetrit jäänud, pange nüüd nii nagu jaksate. Kuna minus oli veel pärast seda mäge jõudu, lidusin tempomeistrist mööda ja pingutasin lõpuni välja nii kuidas jalad vähegi kandsid. Ühe naisega tekkis omavahel väike võistlus, sest mina jooksin temast kaks korda mööda ja tema vastas samaga, lõpusirgel ma teda enam kätte ei saanud. Mina vaatasin finišisirgel tablood ja nägin, et lõpetan lausa ajaga alla 1:44. Ma olin nii õnnelik, et seda on raske sõnadesse panna. Ma ei oleks elusees osanud arvata, et ma olen võimeline poolmaratoni nii kiirelt läbima.
Sain medali kaela, võtsin diplomi välja ning läksin raja äärde ema ootama. Vaatasin, et finiši sirgel jookseb üks väga Margiti moodi tüdruk ja kui selle lõpetaja nimi läbi mikrofoni öeldi, siis sain kinnitust, et oli jah Margit. ☺
Nägin ka Viigit finišeerimas ja ootasin, et kuna nüüd mu ema tuleb. Ema helistas mulle, et ta juba lõpetanud ja siis ma telefoni abiga otsisin ta üles. Teda otsides jõudsin korra ka Viigit näha ja tervitada. Kui olin ema kätte saanud, siis nägime korra veel Viigit ja kallistasime.
Ma tean, et tänasel võistlusel oli päris mitu spordiblogijat ja väga tore, et neist kahtegi korraks näha õnnestus.
Isa jooksis täna läbi raskuste täismaratoni läbi. Ema läbis samuti poolmaratoni. Noorem õde ja Tädi jooksid 10 km.
Üldarvestuses sain 269.koha, naistest 31.koha ning oma vanuseklassis 22.koht. Parandasin oma isiklikku rekordit üle nelja minuti. Sain sellest jooksust ülihea emotsiooni, sest suutsin joosta planeeritust palju kiiremini. Selle jooksu puhul tuleb öelda suur aitäh 1:45 tempomeistrile, sest tänu tema grupis jooksmisele see rekord tuli. Ma ei pidanud praktiliselt 19,5 km üldse mõtlema, mis tempo valida, sest jooksin grupis, kus teine inimene teeb sulle ise sobivat tempot. Mulle sobis selline jooksustiil suurepäraselt.
Selleks aastaks on mul (registreeritud) jooksuvõistlused läbi. Ma ei teagi nüüd, kas sel aastal nädala kokkuvõtteid blogisse edasi kirjutada. Samas kuna väike lugejaskond on tekkinud, siis ehk ikka võiks. Pealegi see motiveerib rohkem liikuma, sest midagi tahaks nädala kokkuvõttesse ikka kirja ka saada.
Mu tegemistel saab hoida pilku peal ka Crissi blogi Facebooki leheküljel.
Jooksmisteni! 😉
Kommentaarid
Postita kommentaar