12.august oli mind ootamas ees ööjooks. Osalesin Rakvere ööjooksul esimest korda, läksin elamust saama ja lootsin ka uue 10 km rekordi kinni püüda, viimane kahjuks ei õnnestunud, aga eks tuleb see uus rekord siis mõnel teisel korral. 😊
Ootusärevus oli mul sees juba hommikul. Enne teele asumist registreerisin end ära ka 7.oktoobril asuvale Tartu linnamaratonile. Tegin veel sellise hullu tüki, et registreerisin end poolmaratonile ehk mul on vaja nüüd sügisel kaks poolmaratoni ära joosta (septembris Tallinnas ning oktoobris Tartus).
Eriti "hea" oli selle registreerimise juures see, et kui olin nime kirja pannud ja raha maksnud, läksin korraks Facebook'i, kus oli kirjas, et kui registreerid end sellele üritusele õhtul Rakveres, saad 10% soodustust...
Nüüd siiski selle ööjooksu juurde tagasi tulles, kohale saabusime vist mingi viie paiku. Meie (sest võistlema tulid ka mu ema, isa ja õde ning peagi saabus ka mu tädi kohale) kambast isa oli ees ootamas poolmaraton, teisi 10 km jooks. Võtsime stardimaterjalid välja ja seejärel läksime sööma. Peale söömist tulime võistluskeskusesse tagasi ja igaüks tegi omamoodi aega parajaks. Kuigi sellel võistlusel oli väga palju mu tuttavaid, siis nägin ära vähesed. Isegi blogijatega ei õnnestunud kokku põrgata. Enamuse ajast olin oma õega, vaatasime ringi ja tegime ajaviiteks pilte. Aeg läks minu jaoks üllatavalt kiiresti. 😊
Peagi sain omadega kokku tagasi ja üritasime stardikoridori pääseda. Tükk aega ootasime külje peal. Tempomeistrid olid meie lähedal ja kui nad läksid stardikoridori, läksin (ja mõned veel) 45-minuti õhupallipoisi järel stardikoridori ja seal ei olnud hingamisruumi. Kui poolmaratoni ja veidi aja pärast 4 km start anti, saime ka meie edasi liikuda ja läks natuke paremaks. Jõudsin kaks kolleegi ka siis ära näha. 😃 Samal ajal nägin, et stardikoridoris oli paremal pisut ruumi ning läksin pisut ettepoole - 45 minuti õhupallile lähedale (lootuses 47 minutiga ära joosta). Suurelt ekraanilt oli näha otseülekannet ja täitsa äge oli vaadata, kui palju meid punasärke seal ikka oli. 😄
Peagi algas ka 10 km jooks, jooksma sain hakata päris ruttu, sest sain stardikoridoris hea koha. Ilm oli niiske ja lämbe ning see väga hullu tempot teha ei lasknudki. Olin 2 km jooksnud, kui olingi juba 45-minuti õhupalli/tempomeistri silmist lasknud. Alla 5 minuti suutsin joosta vaid II, III ja V kilomeetri. See jooks ei olnud mulle kerge ja sain 5.kilomeetril aru, et rekordit ei tule. Kuna ka enesetunne (võib-olla lämbuse tõttu) polnud kiita, siis ei riskinud ka tempo tõstmisega. Ei saanudki riskida kui jõudu polnud.
Rajal oli kaks joogipunkti, mõlemas kallasin endale topsi vett selga ning jõin kõndides topsitäie spordijooki. Enda jootmine ja kastmine tuli kasuks, sest grupid, kus eelnevalt olin, püüdsin kinni tagasi.
Kaasaelamise koha pealt on tegemist ühe parima jooksuvõistlusega Eestis. Praktiliselt igal pool keegi ergutas ja ergutajaid oli igasuguseid - bändid, tulerõngastega keerutati, tantsutüdrukud ja veel igasuguseid karvalisi ja sulelisi. Ka tavarahvas elas tänavatel kaasa. Väga hea elamuse sai ja joosta oli mõnus (kui lämbus ja vahepealne kehv enesetunne välja jätta).
Kuskil jooksu keskel ma arvasin, et püüdsin "oma" tempomeistri (45:00) kinni tagasi, aga õhupalli peal ilutses number 2:15 😃.
8.kilomeetri alguses jooksin mööda 50 minuti tempomeistrist ja üritasin pisut tempot tõsta. Ilm oli juba väga pilve läinud ja ka 9.kilomeetril ergutajad hõikasid, et läheksime kiiremini, siis saame enne äikest lõpetatud. Päris tume pilv oli pea kohale tulemas ja üritasin seepärast ikka nii kiresti kui jaksan finišisse jõuda. Kuna jõudu väga polnud, siis ma ei spurtinud, lihtsalt proovisin sammu pikemaks ajada ja jõudsin üle finišijoone. Panin Endomondo kinni ning võtsin vastu kilekoti, kuhu jagati meile nänni. Vaikselt hakkas sadama, esialgu ootasin ühe puu all raja ääres omasid. Vihma hakkas juba natuke tugevamini kallama, nägin et inimesed on ühe maja ees räästa all, läksin ka siis sinna ootama. Püüdsin sellest äikese-, vihma- ja tuulemöllust paar pilti teha, aga need tulid udused. Tegin siis hoopis ühe video.
Vihma kallas nii hullusti lõpuks, et räästast hakkas vesi ka mulle peale tilkuma ja ma sain ikkagi märjaks. Üritasin siis telefoni teel ema ja õde kätte saada - natuke siblimist ja seletamist ning sain õe, ema ja tädiga kokku. Meie asjad olid pakihoius ühes kotis ja pakihoiu nr oli vaid mu emal. Suundusime ruttu võistluskeskusesse ja panime kuivad riided selga. Pärast jooksu korra õega võistluskeskuses proovisime ka pilte teha, aga siis nii ilusad pildid (minust) ei tulnud. Õues ei olnud selle ilmaga väga võimalikki pildistada ja seega selle päeva paremad pildid saigi tehtud ära enne võistlust.
Kui meil olid riided vahetatud, siis isa oli veel rajal. Vihmakeebid olid otsas, aga võis võtta mingid kilekotid, millest ise meisterdasime vihmakeebilaadsed asjad ja läksime isa lõpetamist vaatama. Juhtus aga nii, et kui finisisse kohale jõudsime, isa oligi juba lõpetanud.
Kuna vihma kallas, siis me Rakverre edasi ei jäänud ja asusime koduteele. Millegipärast oli jooksujärgselt praktiliselt terve tee vasakul rinnus valu ja olin väga väsinud - seega julgen arvata, et mingi kerge terviserikke pärast ei suutnud isegi 50 minutit võistlusel alistada. Täna, mil postitust kirjutan, on mul õnneks enesetundega taas kõik korras. Uuel nädalal võtan siiski arstiga ühendust ja lasen end kontrollida...
Täna hommikul tegin pildi ka oma medalist, mis on kauneim medal minu medalitekogus. 😉
Leidsin täna finišiprotokollist ka oma ametlikud ajad ja nendega saan ma ainult rahul olla. 😊
Elamuse, mida ma otsima läksin, sellelt jooksult ma sain. Eks need uued rekordid tulevad kunagi tulevikus, kui tervis korras ja õige aeg on.
Järgmine võistlus ongi juba 10.septembril - poolmaraton Tallinnas. Treenin nüüd siis tasa ja targu selleks.😊
Lõpetuseks kaks screenshotti mu eilse jooksu kohta:
Jooksmisteni! 😉
Kommentaarid
Postita kommentaar