Otse põhisisu juurde

Rezekne poolmaraton 27.05.2018

Kuna sõita tuli kaugele ning jooksu start pidi olema kell 10:00, siis hakkasime juba 5 paiku hommikul kodust liikuma. Kohale jõudsime juba enne üheksat hommikul. Rezeknesse sõit oli ka selline, et nagu sõidaksime kuskile mägedesse, sest viimased kilomeetrid sõitsime muudkui kõrgemale ja kõrgemale. Kohale jõudes võtsime oma stardimaterjalid välja ning siis vaatasime veidi ringi. Väga ilus mägine linn, tasast maad polegi. Külastamiseks kaunis koht, aga jooksmiseks hea proovile panek.

Kuigi jõudsime vara kohale, siis enne starti WC järjekorras läks nii kaua aega, et starti jõudsin viimasel hetkel. Sattusin nii ette otsa, et olin 1:40 tempomeistri seljataga. Võtsin alustuseks kohe rahulikuma sammu ning mingil hetkel avastasin, et mul on juba 1:50 tempomeister kõrval. Endamisi mõtlesin, et neist ei tohi küll maha jääda ja tuleb migi aeg mööda minna, sest tahtsin ikkagi vähemalt alla 1:50 ära joosta. Rada oli raske, tõus tõusu järel, aga õnneks kohati olid teede ääres alleed ja leidis pisutki varju päikese eest.

Poolmaratoni omad pidid jooksma kokku 4 ringi, ringi peale oli kaks joogipunkti. Esimesel ringil ma ei pannud vist esimest joogipunkti tähele, sest see oli nö uue ringi alguse lähedal. Kui silla alt läbi jooksin, siis tuli minu jaoks esimene (kuigi see oli ringi teine) joogipunkt, nägin valgeid topse ja läksin edasi, sest arvasin et tagapool on spordijook, aga seal oli hoopis kastmisvõimalus, siis olin sunnitud paar sammu tagasi jooksma, et juua ikka saada. Jäin 1:50 tempomeisritest maha. Kohe pärast joogipunkti oli pikk tõus, väga hea lahendus, et joogipunkt enne tõusu oli. Pärast tõusu püüdsin 1:50 grupi uuesti kinni.Mingi aeg tuli rajal kastmispunkt, ühest aiast pritsiti jooksjaid külma veega. Olin 1:50 tempomeistritest mööda saanud. Mingi aeg jooksime üle pisikese silla (ilus koht, aga ei raiskanud energiat pildistamisele), siis läbi pargi, kus mingid lapsed Läti keeles midagi reklaamisid plakatitega ning peagi oli esimene ring täis.

Teise ringi alguses oli joogipunkt. Seal sai õnneks spordijooki ning taas jäin 1:50 grupist maha. Sellel ringil püüdsin taas pärast tõusu 1:50 grupi kinni, lisaks ei pannud ma esimesel ringil tähele aga ülejäänud kolmel küll, ühes bussipeatuses mingid tüdrukud tantsisid ja ergutasid jooksjaid. Muideks selles 1:50 tempogrupis oli kaks vedajat ja üks neist kogu aeg lõugas, aga ta rõõmsalt ja ergutas kõiki. Ma ise lihtsalt ei oska sõnagi Läti keelt, ehk aru saades oleks veelgi ägedam olnud. Teisel ringil enne silla alt läbi minemist, sain taas sellest grupist pisut ette. Seal jõin vett ning katsetasin svammi, see oli päris hea. Pidin taas 1:50 tempomeistrid kinni püüdma. Veidi enne teise ringi lõppu tundsin väsimust ja siis mul tuli meelde, et mul on taskus energiageel, kuna 10 km olin juba ära jooksnud, siis tundus päris õige see sisse süüa. Teadsin, et joogipunkt pole kaugel ja saan vett peale juua. Lisaks olin 1:50 tempomeistritest natuke ees.

Kolmanda ringi alguses jõin vett ning teise topsitäie kallasin pähe. Sel ringil ma 1:50 grupist enam maha ei jäänud. Veidi enne ümberkeeramiskohta, silla alt läbi minekut, hakkasin endas äkki jõudu tundma. llmselt geel hakkas mõjuma. Tõstsin tempot ning läksin 1:50 grupist ette, joogipunktini jõudes jõin vett ja nägin, et svamme rohkem polegi. Tegin siis seda, mida nägin osa inimesi maastikumaratonil tegevat. Võtsin nokatsi peast ning panin sellesse kausist vett ja siis panin veega nokatsi pähe tagasi. Kuigi särk ja juuksed said läbimärjaks, siis see oli väga hea ja jahutav. 1:50 grupp minust enam mööda ei läinud. Kuulsin neid taga, aga mul oli värskenduse tõttu mäkketõusul jõudu. Kusjuures huvitav on see, et mu selle jooksu kõige aeglasem kilomeeter (ajaga 5:26 min/km) oli neljateistkümnes ehk kolmandal ringil. Enda sees olin otsustanud, et kuna enesetunne on läinud paremaks, siis viimasel ringil üritan tempot tõsta.

Viimase ringi alguses jõin mitu topsi vett (topsid olid samas poolikud) ning kallasin endale ühe topsikutäie vett. Tempomeistritega olin suutnud õnneks vahet veelgi suurendada ja oli selge, et aeg alla 1:50 tuleb kindlalt ära. Endamisi juba mõtlesin, kas suudan ehk viimasel ringil Lipeja aja üle (1:45:47) lüüa. Arvutasin, et kui kõik kilomeetrid alla 5 minuti suudan joosta, siis alla 1:46:00 peaks ära tulema. Nii kiire ma ikkagi paraku polnud, sest rajad olid erinevad nagu öö ja päev. Lisaks oli Lipeja ajal sooja vist 10 kraadi ringis, aga Rezekne ajal 26 kraadi ringis. Viimasel ringil nägin enne ümberpööramist kohta ka oma isa, kes juba tagasi jooksis viimasel ringil. Endamisi mõtlesin, et huvitav, kas ta jooksebki tõesti sellel rajal ja selle ilmaga uue poolmaratoni rekordi, sest minust oli ta ikka omajagu ees.

Kui ise jõudsin viimasesse joogipunkti, siis taas korralik joomine ning nokatsi täis vett endale pähe. See oli taas väga hea, sest see mäkketõus, mis järgnes, ma möödusin mitmest jooksjast sellel tõusul. Ma mainisin, et ühes aias kasteti voolikuga kahe joogipunkti vahel. Kui ma esimesel kolmel ringil sain vaid pisut niisutust sealt läbi joostes, siis viimasel ringil, mind kasteti ikka põhjalikult. Mul polnud veel särk nokamütsi veest ära kuivanudki ning sain sealt mööda joostes sellise kastmise osaliseks, et seljatagant ka veel lasti vett. Kuna väljas oli väga soe, siis see oli mõnus. Ma tõstsin veelgi tempot, sest viimased kilomeerid olid jäänud. Tänu kastmispunktile tulid nii kahekümnes kui ka kahekümne esimene kilomeeter alla 4:50 (täpsemalt 4:46 min/km ja 4:41 min/km).

Kui ma lõpuks ületasin finišijoone, siis esimese asjana sain kallistuse ja punase roosi. Seejärel sain ilusa medali kaela ning siis veel nännikotikese (õun, vesi ja pisike meepurk). Panin Endomondo ka lõpuks kinni. Mu ametlik Rezekne poolmaratoni aeg tuli 1:48:05. Poolmaratoni omad said ühe laua pealt võtta ka õlut ning süüa - puuvilju ja võileibu.


Mingi aja pärast lõpetas ka ema oma poolmaratoni. Käisime autos toidutalongide järel ning läskime sööma. Vanemad ja tädi võtsid külmsupi, mina makaronid. Hiljem käisime veel ühes kohvikus kohvi joomas ning asusimegi tagasi kodu poole teele.

Kui nüüd veel lõpetuseks jooksustatistikast rääkida, siis ajaga 1:48:05 sain üldarvestuses 106. koha, naistest 13. koha ning enda vanuseklassis 8. koha. Jooksu aeglaseim kilomeeter oli neljateistkümnes ajaga 5:26 min/km ning kiireim kahekümne esimene ajaga 4:41 min/km. Selle jooksu keskmine tempo oli 5:05 min/km.

Lisaks mainin ära ka selle, et enesetunne oli selle jooksu ajal palju parem kui maastikumaratoni ajal. Kuna ilm oli praktiliselt sama, siis ilmelt Rezeknes aitas heale enesetundele kaasa see, et joogipunkte oli piisavalt ning lisaks neli kastmispunti (4 ringil, igal üks).





Kaunis medal kauni roosiga. 😊


Järgmine kindlalt planeeritud jooksuvõistlus on Ventspilsi poolmaraton 17.juunil. Võimalik, et midagi väiksemat tuleb vahepeal veel, aga eks näis.

Jooksmiseni! 😉

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Minu tellimused Aliexpressist 2014-2016

Panen siia pildid väikese selgitusega toodetest, mis olen ostnud. Pildid panengi konkreetselt enda asjadest, nii nagu nad kätte sain. Mu kõige esimene proovitellimus oli 16.mail 2014. Tellisin 6.35 eurot maksva siidise vööga kleidi S suurus. Minu mõõdud ongi XS/S (rohkem XS). See oli mulle paraku tiba suur ja ebaõnnestunud ost. Seda kleiti mul enam pole alleski. Nüüd oma aliexpressi lehelt vaadates näen, et olen tellinud samal päeval kaks kleiti. Tellisin ka ühe kollase suvekleidi, maksis 7,09 eurot, samuti S suurus. See oli üks mu lemmikkleite. Panen nüüd ka paar pilti, kus mul on see kleit seljas. :) Sellest kleidist ma jäin ilma, sest juhtus üks tobe õnnetus. Maal trügivad ikka sügisel rotid kappi, mu lemmik kleit oli mingi kurja roti poolt nii katki näritud, et pidin ära viskama. Seda toodet seal enam müügil pole ka, muidu telliks uue, vb sinise, sest tumesinine tundus ka väga ilus. Ma olen sel esimesel korral prooviks kohe mitu asja tellinud, tellisin

Kauneid kohti Eestimaal (Põhja-Eesti ümbrus)

Kuna ma käisin juuli lõpus/augusti alguses meie kodumaa kaunites paikades, siis otsustasin teha sel teemal siia blogisse ühe postituse. Nii mõnigi koht oli minu jaoks täiesti uus. Käesoleval aastal on "Puhka Eestis" eriti teemas. Kusjuures meil saab puhata küll. Siin postituses mainitud kohtades  käisime kolme päeva jooksul (aitäh mu  tädile , kes mind neisse kohtadesse sõidutas). Teksti tuleb siin vähe, pilte palju (fotod on tehtud tavalise nutitelefoniga). Esimesel päeval külastasime Jägala juga. Kusjuures mina polnud seal varem käinud. Tegemist on looduslikult ilusa vaatamisväärsusega. Samas jalutamist on seal vähe, vähemalt mulle tundus vaid üks pisike rajake olevat. Kui olime juga, sh jõge, piisavalt imetlenud, läksime vaatama 5 km eemal asuvat Linnamäe hüdroelektrijaama. Õhtupoole jalutasime Kadrioru pargis, sh roosiaias. Park ja roosiaed on mõlemad nii ilusad, et muudkui pildista ja imetle.  Teisel päeval k

Teekond elu esimese operatsioonini ning operatsioon ise (laparoskoopia)

Kui mul 2019 aasta veebruaris esmakordselt müoom diagnoositi, ei osanud ma sellest esialgu mitte midagi arvata. Arst ütles vaid, et ma tuleks aasta pärast kindlasti kontrolli tagasi, aga kui probleeme tekib, võin alati ka varem tulla. Läksin ära, koduteel mõtlesin, et müoom - ma olen seda sõna kuulnud, aga mis see on. Googeldades ehmatas esimese hooga sõna kasvaja ikka väga ära. Uurisin netist selle kohta edasi ja sain aru, et karta pole mul midagi vaja. See healoomuline kasvaja avastataksegi enamjaolt tavalise günekoloogilise läbivaatuse käigus ultraheliga. Pahaloomuliseks muutumise tõenäosus alla 1 protsendi. Sümptomite puhul on naistel sagedaseimaks kaebuseks väga vererohked päevad. Seda probleemi mul polnud. Müoom oli mul väga väike kah - 2,2*2,4 cm. Internetist selle haiguse kohta uurides jäi silma vaid nii palju, et peale esmaskordset avastamist tasuks minna uuesti kontrolli poole aasta pärast. Elasin siis oma tavalist elu edasi, probleeme polnud. Pikematel jooksudel (marat